Järelevalveorganite pikad silmad, aga ka kohalike elanike traditsioonide tundmine olid 1979. aastaks sedavõrd tuhmunud, et 4. juunil mingi ürituse organiseerimises ei leitud arvatavasti midagi kahtlast.
Meenutus: 30 aastat tagasi Otepääl
Seltskond tudengeid võttiski kaunil päikeselisel suvepäeval, Eesti lipu õnnistamise päeval, ette väljasõidu Otepääle. Algsest mõttest rentida selleks hobustega plaanvanker ei tulnud midagi välja, sest nõukogude kollektiivmajanduses polnud tollal enam sobivaid hobuseid ega plaanvankreid saadaval.
Küll aga hangiti ürituse meeldivaks kordaminekuks mõningases koguses ülidefitsiitset Tartu õlut ning lisaks sellele ka natuke muud sorti kesvamärjukest, mis transpordi huvides sai kanistritesse ümber valatud. Nõukogude bussiliiklus töötas ning Otepääle saadi kerge vaevaga.
Järgnes kirikla külastamine (seal asus toona vist külanõukogu) ning Otepää kiriku vaatlemine. Kirik ise oli kinni ning ega kohalikke kirikuvõime olnudki igaks juhuks paslik tülitada. Tutvuti toona krohviga kaetud lipu õnnistamise mälestusplaatide olukorraga kiriku fassaadil ning kiriku taga loeti osavõtjaskonnale ette peatükke EÜSi ajaloost, sealhulgas lipu õnnistamise lugu. Keelatud kirjandust oli kellelgi ikkagi olemas.
Järgnes lõbus kommerss väljasõidul paatidega Pühajärve Kloostrisaarele, kus salakõrv ega -silm polnud märkamiskaugusel. Siis sai seal veel teha lõket, süüa, juua kesvamärjukest ning laulda ühislaule vanadest tudengilaulikuist. Ilm oli supluseks igati sobiv.
Olümpiamängudeni, Brežnevi surmani ja Eesti taasiseseisvumiseni oli veel aega. Aga ma olen kindel, et toonases seltskonnas polnud kedagi, kes poleks olnud kindel, et vabadus kunagi saabub taas.
Järelpeod polnud toona kombeks. Meeleoluka päeva järel läksid Tartusse naastes kõik koju, et ka mitte tekitada tülikaid hilisemaid küsimusi. Oli lihtsalt meeldiv noorte tudengite suvepäev enne sessi.