/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
Eile Tartu Ülikooli aulas toimunud Eesti lipu 125. aastapäevale pühendatud aktusel esines teiste hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) vilistlane Kaarel Tarand kõnega «Reliikvia tuleb rahva hulka (tagasi)», millest jäi kõlama EÜSi soov pakkuda kõikidele eestlastele võimalust näha oma silmaga Eesti lipu originaalvarianti – Eesti Rahva Muuseumi uue maja püsiekspositsioonis.
Aktusel esinenud Tõnis Mägi nimetas trikoloori sinimustvalgeks triipkoodiks, mis liidab eestlased ühisesse vereringesse.
Tõnis Mägi peetud peokõne
Palju õnne! Meile kõigile, kelle triipkood on olnud ja on see sinimustvalge lipp – trikoloor. Kõik need 125 aastat.
Jah, eestlaste jaoks on sinimustvalge lipp kui triipkood, mis õigel hetkel aitab taastada kogu me rahva vereringe, liites meid kokku sadade ja sadade kaupa. Meie lipp ühendab meid kui laul. Laul, keel ja lipp on hoidnud ja hoiavad meid rahvana.
Kindlasti mäletate veel, millist paanikat külvas kolm värvi nõukogude ajal. Mustvalge õhtuülikond ja sinine lips. Või juhuslikult trükipressi sattunud sinine värv. Selliste eksimuste eest võidi karistada. Heal juhul punasele vaibale kutsuda.
Kas oskate täna seda ette kujutada, et oli inimesi, kelle tööks oli luubiga otsida sinimustvalget värvikombinatsiooni? Et siis sellest kuhugi ette kanda.
Kui need meie kolm värvi suutsid tekitada sellist hirmu, siis on ilmselt tegemist erilise väega. Värvide väega. Võimsa sümboliga.
Mu triipkood on trikoloor. Sinine on meloodia, must on rütm, valge on harmoonia. See on kui püha kolmainsus, sümfoonia. Meie lipp on nagu muusika. Kurb ja rõõmus, hinge kriipiv ja meeli ülendav. Nagu ookean, nagu meri oma tõusude ja mõõnadega. Merelaine alguse ja lõputa ...
/---/
Mul on isiklik mälupilt ühe teistsuguse lipuga. See oli ainult 22 aastat tagasi, kui ühes Siberi linnas oli pidulik staadionikontsert. Orkestrid, bändid, ballett, solistid, tankid ... Kui kontserdi lõppedes langetati punalipp, langetasid kõik esinejad pea, laskusid ühele põlvele ja andsid punalipule suud. See järg jõudis ka minuni. Võtsin kangaserva masinlikult kätte. Aga vere maitse oli suus. Jätsin selle sundrituaali tegemata. Kogu staadion vakatas.
Läksin hotelli, pakkisin kohvrid, sõitsin lennuväljale ... Lendasin koju. Koju. Aasta oli 1987. Muinsuskaitse päevad. Hirvepark. Vabaduse laulud. Ühel hetkel olid kõrvuti eri vanuses erilised inimesed, kes enam ei kartnud, ei tanke, rusikaid ega punast vaipa. Ja siis lõi tuultes taas lehvima trikoloor. Kogu meie rahva ühtsuse sümbol.
Sirge selja ja selge silmavaatega naisi ja mehi oli kõikjal, me olime teinud otsuse. Saime uuesti vabaks, lauldes sinimustvalgete lippude all, ja see värvide vägi puudutas meist igaüht. Trikoloor andis jõudu uskuda. Uskuda vabadusse.
Nüüd, täna, 22 aastat hiljem on mul aga tunne, et oleme selle ühise seose unustanud. Et trikoloorist on justnagu saanud kolm erinevat lippu – valge neile, kes on alla andnud, must lootusetutele ja sinine neile, kes pole lootust kaotanud.
Kas tõesti on juhtunud, et ühtäkki pole lipp ja aated enam tähtsad? Et meid on vallutanud mammonakultus ja võimuiha?
Ma ei tahaks uskuda seda. Ma ei tahaks uskuda!
Niisama nagu ma ei usu juhustesse ja juhuslikkuses-se ühe inimese rajal, pole
me ka rahvana juhuste vallas. Me oleme tugevad ja võimsad.
Ning lõpuks veel kord trikoloorist kui muusikast. Meie esimese sinimustvalge lipu, legendi järgi, õmblesid Põltsamaal kolm naist – Emilie Beermann ning Paula ja Miina Hermann. Paula ehk Pauline Henriette Hermann oli Karl August Hermanni abikaasa. Miina Hermannist sai aga Miina Härma. Ja samas, meie rahvuslipp lehvib Pika Hermanni tornis ... On see siis juhus?
Sinimustvalges lipus on koos meie minevik, olevik ja tulevik. Hoidkem kokku! Sest vaid nii saame olla õnnelikud omal maal.
Me lipp on me triipkood, me muusika, mis hoiab meid. Õigel hetkel aitab ta taastada me ühise vereringe, liites kokku kogu rahva. Aeg on käes! Selg sirgu lüüa/ ja heita endalt orjarüü,/ et loomishoos kõik loodu/ koos võiks sündida uuesti. Palju õnne, trikoloor!
(Tõnis Mägi kõne läks üle lauluks «Koit», mis nii mõnelegi saalisolijale pisara silma tõi ning laulu lõppedes kõik püsti aplodeerima kutsus.)
Täna hommikul kell 8.30 alustavad kümmekond Eesti Üliõpilaste Seltsi seltsivenda hobuvankril sõitu Otepääle. Kella 11.45 paiku kavatsetakse jõuda Tatra orgu, kus tehakse pooletunnine peatus. Seal lisanduvad rongkäigule veel teistegi akadeemiliste organisatsioonide esindajad samuti hobuvankritel. Esimeses peatuses esinevad Kambja valla pasunaorkester ja Kambja vallavanem.
Tatra orust kulgeb rongkäik Kintsli kõrtsi poole, kuhu püütakse jõuda kell 16.15ks. Pooletunnise peatuse jooksul saab kuulata Palupera vallavanemat ja lõõtsamängu. Järgmiseks peatuspaigaks on kella 17.15ks kavandatud Kastolatsi. Esialgsete plaanide kohaselt jõutakse Otepääle kell 18.25. (TPM)