/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
Statistikaameti andmetel oli Eestis 2012. aastal 133 847 puudega inimest. On seda palju või vähe, see jätkem numbrimaagiat harrastavate inimeste otsustada, kuid silmas tuleb pidada peamist – need inimesed elavad ja tegutsevad siinsamas meie kõrval.
Siiri Oviir ja Signe Falkenberg: puude taga on inimene!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usume, et seda on märgatud, sest viimastel aastatel on puudega inimeste mured ja rõõmud jõudnud aina enam avalikkuse ette, olgu siis saate «Puutepunkt», samanimelise ajalehe, Tiina Kangro kirglike esinemiste või puudega inimeste endi tegemiste kaudu.
Viimasest meenuvad kõigepealt ilmselt meie invasportlaste edukad esinemised paraolümpiamängudel, millele ka meedia tõmbab suure olümpia kõrval aina enam avalikkuse tähelepanu.
Kuid eks tähelepanugi võib olla erisugune: näpuga näitav ja erinevust rõhutav või, vastupidi, ühisjooni otsiv ehk, nagu öeldakse 7. ja 8. juunil Tallinna lauluväljakul toimuva koguperefestivali pealkirjas, «Puude taga on inimene». Mitte sina ja mina eraldi, vaid meie koos.
Mida asetada plusspoolele puuetega inimestesse suhtumise muutumises ja mida ka festival püüab fookusesse tuua? Võib üsna kindlalt öelda, et näpuga näitamist, pea ärakeeramist või peitu pugemist on vähem.
Ühiskond on aastatega muutunud märksa sallivamaks ja ka toetavamaks puudega inimeste suhtes, nähakse ja väärtustatakse keskkonda, kus kõigil on hea, mõistetakse, et kellelgi ei tohi lasta sulguda nelja seina vahele. Meid on niigi vähe, et kedagi kõrvale jätta.
Saavutatu ei tähenda aga, et saab pikalt peatuda või hoopis seisma jääda, sest kunagi ei ole nii, et paremini ei saa, seda nii indiviidi kui ühiskonna tasandil.
Tegelikkuses sõltubki puude taga inimese nägemine ühelt poolt sellest, kui aldis on inimene ise pakutavatest võimalustest kinni haarama, end nähtavaks tegema, ja teiselt poolt sellest, mida ühiskond suudab ja tahab puudega inimestele argipäevadel toeks pakkuda.
Ehk teisisõnu: kas sallivus, ligipääs ja kättesaadavus on sõnad, mida kodu- või välismaistelt poodiumitelt peokõnedes maha hõigata, või teha iga päev tööd selle nimel, et taristu soodustaks puudega inimeste kodust välja tulekut, suhtlemist riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustega, õppimist, sportimist, meelelahutust.
See aga eeldab puudega inimeste ühtsust probleemide avalikustamisel, oma hääle kuuldavaks tegemist nii rahvale üldiselt kui otsustajatele. See eeldab ka otsustajate kuulamisoskust ja muutmistahet.
See on samuti osake integratsioonist, protsessist, mida meil mõistetakse eelkõige venelaste-eestlaste suhete kontekstis.
Ometi ei ole puudega inimeste ühiskonda integreerimisel sugugi väiksem tähtsus ja tähendus kui rahvustevahelisel lõimimisel. Vastupidi, puudega inimeste seas on eri rahvuste esindajaid, nende probleemide lahendamine ja rõõmu jagamine aitab kaasa ka teistele lõimumissuundadele.
Vähem lahterdamist ja rohkem terviku nägemist aitaks ühiskonna sidususele kahtlemata palju enam kaasa.
Just nii teeb seda koguperefestival «Puude taga on inimene», pannes niimoodi ühe olulise kivi meie ühiskonna suurde müüri. Müüri, mille ladumisel me kõik osaleme.