Ilmad on jälle ilusad ja väga õigesti teevad kõik need, kes lähevad õue end liigutama. Paraku pole Tartus jalaga segada kohti, kus näiteks mõnusa seltskonnaga palli mängida. Või siiski on – näiteks koolide staadionid? Selgub, et ametlikult on tartlased neisse kohtadesse teretulnud, aga tegelikkus ei pruugi vastata meie ootustele.
Kas koolistaadionid on kohad, kuhu võib lapsega jooksma ja jalgrattaga sõitma minna, või on need kinnised territooriumid ning lastele vaba aja sisustamiseks keelatud, küsib Tartu linna kodulehel Riina Siiliste.
Küsimus lähtub elust enesest ehk halvast kogemusest, mille Riina Siiliste sai emadepäeval Veeriku kooli staadionil. «Kooli töötaja tuli mind sõna otseses mõttes sõimama, kuna harjutasin seal oma 1,5- ja 3-aastase lapselapsega jalgrattasõitu ja väiksemat last ahvatles väga staadioni nurgas olev liiv, mida ta siis katsuma läks,» kirjeldab Riina Siiliste juhtunut. «Mulle öeldi, et peame staadionilt kohe kaduma ja kui oleme jõudnud lapsed saada, siis peab jõudma neile ka liiva osta.»
Kas Veeriku kooli töötaja ütles lastega staadionile tulnud naisele tõesti nii rängalt-ninakalt või pakkus kirjutaja viimase lausega solvumise tõttu üle, jääb teadmata, sest Riina Siilis-tega ei õnnestunud ühendust saada.
Veeriku kooli direktor
Ruth Ahven on juhtunuga kursis, ta lasi tol pühapäeval emadepäeva puhul erandkorras avatud staadioni valvanud töötajal seletuskirja kirjutada.
«Valvur kirjutas, et lapsed olid liivahunniku otsas ja loopisid liiva laiali,» räägib Ruth Ahven. «See liiv on meie staadioni kasutaval ja haldaval jalgpalliklubil Helios mõeldud väljaku jaoks, mitte lastele mängimiseks. Liivakast on mujal, Tulbi tänava otsas on ilus mänguväljak.»
Direktori kabinetist paistab hästi hooldatud staadion ja liivahunnik. Ehk poleks tüli tulnud, kui valvur oleks vanaemale asja kenasti ära seletatud. Tobe küll, aga peaks vist selle hunniku juurde panema sildi, milleks liiv on mõeldud. Sest elu on näidanud, et mida avalikum koht, seda rohkem tuleb puust ja punaseks ette teha.
Avalik staadion on kõigile
Aga loo algusse tagasi minnes – kas tartlane tohib õhtul ja nädalavahetusel kooli staadionile minna tervisesporti tegema ning lastega toredalt aega veetma? See küsimus huvitab teisigi peale Riina Siiliste.
«Nagu ilm ilusaks läks, hakkasid linlased küsima, kas koolistaadione võib kasutada,» märgib Tartu abilinnapea Tiia Teppan.
Nüüd ongi linnavalitsus koolidele märku andnud: inimesed tahavad sportida ja koolistaadionid on ka linlastele mõeldud, sest need on avalikud kohad. See on väga hea sõnum: on huvilisi ja on neile võimalusi. «Inimesed võivad kasutada kooli avatud staadioni, kus parajasti ei ole treeningut,» kinnitab abilinnapea. «Aga avalikus kohas peab käituma heaperemehelikult. Vandaalitsemise pärast vaatavadki koolid sellele viltu, et linlased nende staadioni kasutavad.»
Ka linnavalitsuse sporditeenistuse juhataja Veljo Lambi käest on sel kevadel küsinud nii lapsed kui ka lapsevanemad, kus saab palli mängida ja kas koolistaadionil võib seda vabal ajal teha. Ka see on väga hea märk: korralik inimene küsibki kõigepealt.
Et huvi koolistaadionide kasutamise vastu on suur, saatis sporditeenistus koolidesse päringud, kas ja kuidas huvilised neid kasutada saavad. Vastused pidid laekuma eelmise nädala lõpuks. Nüüd teeb Veljo Lamp vastuste põhjal vabalt kasutatavate staadionide kohta analüüsi ja esitab selle linnavalitsusele.
«Koolistaadionid võiksid olla piirkondlikud spordikeskused,» kinnitab Veljo Lamp. «Tahame ju, et noored ei jõlguks kaubanduskeskustes, peksku parem palli.» Pealegi on koolistaadionid elurajoonide lähedal, linnal on raha mujalegi panna kui koolistaadionide kõrvale linlastele uute spordiväljakute ehitamisse.
Konid ja sihvkad
Enamik koole on juba vastanud, et staadion on kõigile avatud. See-eest mõni kool on teatanud, et võiks lubada küll linlasi staadionile, aga jalgpalliväravad on lagunenud – kes vastutab, kui kellegagi seetõttu midagi juhtub.
Jah, kes vastutab: kas linn, kes on kooli ja ka lagunenud jalgpalliväravate omanik? Või kooli direktor, kes pole linnavalitsuselt aastaid saanud sentigi, et ohtlikud jalgpalliväravad korda teha? Tule taevas appi, mis rumalad küsimused: õnnetus lausa karjub tulles, aga kõik on nagu kurdid.
Veeriku kooli kena aiaga piiratud staadion on esmaspäevast laupäevani (k.a) avatud kõigile hommikust kella kümneni õhtul. «Me pole oma väljakuid kellelegi keelanud, kuid neid tuleb kasutada sihipäraselt,» rõhutab Ruth Ahven.
Konid ja sihvkakestad näitavad, et kõik nii ei tee. Üks põhjus, miks kool lasi staadionile aia ümber teha, olid koeraomanikud. Kui aeda polnud, juhtus ikka, et hommikuti oli staadion pruune hunnikuid täis. Nüüd juhtub, et mõni inimene tuleb oma koeraga staadionile jalutama kehalise kasvatuse tunni ajal, aga lapsed ju jooksevad ja nii mõnigi neist kardab koeri.
«Küsisin neilt inimestelt, kas nad lähevad oma koeraga ka naabri aeda jalutama,» märgib Ruth Ahven. «Seda nad loomulikult ei tee. Aga vaat kooli staadion on koht, kus võib kõike teha. Aga ei või, staadion on kooli territoorium.»
Hea väljak seisab tühjalt
Veeriku kooli staadionil käib õhtuti vilgas elu. Kahjuks seisab juba kaks aastat kasutamata Tulbi tänava otsa rajatud väga hea korvpalliväljak, mis on samuti kooli hoole all.
Põhjus on proosaline: väljaku ehitanud firma Kuldvillak pani sinna korvpallirõngad, mis ei pidanud mahvile vastu. Kui esimesed rõngad küllalt ruttu katki läksid, tõi firma samasugused asemele.
Teist korda pani uued rõngad Veeriku kool, sest Kuldvillak oli hingusele läinud. Ei olnud pikka pidu ka neil rõngastel, aga kool seda kulu enam enda kanda ei võtnud.
«Odavaid korvirõngaid ei ole mõtet osta, need ei pea vastu,» ütleb Ruth Ahven. «Korralikud rõngad maksavad aga üsna palju ja see raha tuleb kooli rahakotist. Kui koolil ei ole raha pinkide, toolide ja õppevahendite ostmiseks, siis kust võtta raha korvirõngaste soetamiseks? Koolil ei ole õppetööks neid väljakuid vaja, meil on staadion.»
Imelik on see elu: on väljakud, on kasutajad, aga väljakuid kasutada ei saa, pole korvirõngaid. Ausalt öeldes ei taha koolidirektori nahas küll olla: linnavalitsus soovib, et koolistaadionid oleksid kõigile avatud, aga sentigi raha linnalt neile kohtadele ei tule.
«Tunnistan ausalt, sel aastal linnal koolistaadionide remondiks raha pole, see töö tuleb teha kooli rahaga,» ütleb Tiia Teppan. «Meil on praegu suur mure kooli sisekeskkonnaga. Vaja on koolimaju soojustada ja seest remontida, see on prioriteet.» Õige, kuigi muidugi tahaks kõike ja korraga.
Mis tasuta, see kasuta?
Veljo Lamp koostab nüüd koolistaadionide probleemidest nimekirja ja arutab selle linnavalitsusega läbi. Varsti peaks olema selge, kas väikeste probleemide, näiteks Tulbi tänava korvpalliväljaku puuduvate korvirõngaste jaoks leitakse raha reservfondist.
Aga võib ka juhtuda, et Tulbi tänava väga hea korvpalliväljak seisab tühjana sellelgi suvel.
Nii need mullid Tartus lõhkevad: ilusad ja vähem ilusad spordiväljakud seisavad tühjalt, sest oli küll hea hulk raha nende ehitamiseks, kuid mõni aasta pärast pidulikku avamist pole enam seda piskut, et neid kohti korras hoida.
Ruth Ahven räägib, et täiskasvanud mehed mängivad õhtust õhtusse koolistaadioni miniväljakutel. Direktori süda väriseb – kui kaua peavad väljakute laudseinad täisjõus meestele vastu?
Kindlasti on neil korvpallisõpradel töökoht ja sissetulek, aga miks nad toredasse kohta midagi ei panusta? Mõelge, mehed: asi see siis klappida ja soetada Tulbi tänava uhkele väljakule korvirõngad. Spordivarustust müüva AND1 müügijuhi Magnus Ahuna sõnul maksab õue sobiv väga tugevast metallist korvirõngas 40-50 eurot.
Pealegi on koolidel hoolekogud, mis võiksid oma staadionile väikest toetust paluda ümbruskonna ettevõtjatelt. Uskuge, kõik ei löö küsija suu pihta. Kui vaid ootame, et keegi meile kandikul kõik ette kannab, ei muutu suurt midagi.
Sellise suhtumisega oleme avalikus kohas küll täieõiguslikud peremehed, aga kui tasuta saadav muutub kasutuks, hakkame üürgama: kool on peremees, miks kool midagi ei tee, linn on peremees, miks linn midagi ei tee!
Linnavalitsus ei ole linna peremees, peremehed oleme meie. Nii need, kes teevad siin natuke rohkem, kui seadused ja eeskirjad ette näevad, kui ka kahjuks need, kes koolistaadionil või Rüütli tänaval pudeleid puruks peksavad ja põit tühjendavad.
---------------------------------------------------------
Plussid
• Meil on palju väikseid ja suuri tartlasi, kes tahavad vabal ajal tervisesporti teha.
• Tartus on sportlikuks vaba aja veetmiseks igas linnajaos ka rohkem või vähem võimalusi, väga head ja menukad kohad on koolide avalikud staadionid.
• Tartu abilinnapea Tiia Teppan ja sporditeenistuse juht Veljo Lamp on seda meelt, et koolide avalikud staadionid peavad olema avatud kõigile heaperemehelikele inimestele.
Miinused
• Osa koolistaadione ja avalikke spordiplatse on viletsas seisus, jalgpalliväravad võivad olla koguni ohtlikud ja korvpallilaudadel puuduvad rõngad.
• Avalikke spordiplatse kuritarvitavad lagastajad.
• Tartu linnal ei ole sel aastal eelarves ette nähtud raha koolistaadionide väiksemaks või suuremaks remondiks.
• Koolidel ei ole võimalik oma väikse rahaga staadioni linnarahva huvides remontida, sest klassidesse on vaja pinke ja toole.
• Spordisõprade seltskonnad ei ole selgi kokku pannud, et oma väljakul midagi paremaks muuta.