Piinlik on küll nii alustada, aga korralik kõnnitee on Tartus vaat et sama haruldane nagu lotovõit. Vähe sellest – heade mõtete linnas on jalaga segada kohti, kus kõnniteed ei olegi. Tartlasel Paul Ruuglal on sellest mõõt täis saanud ning ta vastab linnavalitsuse tegematajätmisele samaga.
Ma pole pärisori ja sellepärast lõpetasin selle heategevuse ära, põrutab Tähe ja Kuu tänava nurgal asuva Tähe 58 maja ühistu esimees Paul Ruugla, kes varem hoidis puhtana kodumaja ees oleva jupikese Tähe tänava kõnniteest ning käis luuaga üle Kuu tänava kõnniteeta muldsest lõigust.
Luua viskas Paul Ruugla nurka mullu suvel, koos kahe naabermaja omanikuga andis ta otsusest teada ka Tartu linnavalitsusele. Korteriühistu esimehel ajasid kopsu üle maksa mitu asja. «Kõnniteel on asfalt lagunenud, see ei ole enam koristatav,» teatab Paul Ruugla esimese hooga ja kutsub üht tüliõuna vaatama.
Kuu pealt kukkunud inimene võiks seal ju ahhetada. Tartlane kehitab Tähe tänaval aga õlgu – pole hullu.
Tõsi, eelmisel aastal paigaldatud maakaabli pärast on pool ligi 3,5 meetri laiust kõnniteed uue ja pool vana asfaldiga, aga erinevalt näiteks Kuperjanovi tänavast, kust vaksalist linna liikudes võib inimene jala murda, pole Tähe tänava kõnniteel häda midagi.
Paul Ruugla pole sellega aga päri. «Siin on pinnas väljas,» ütleb ta ja näitab aia ääres paari-kolme lagunenud kohta. «Vuuki ei immutatud bituumeniga, siin on kõik varsti puruks,» juhib ta tähelepanu uue ja vana asfaldi piirile ning räägib, et tegi juba varem ja ka mullu kaevetööde ajal linnavalitsusele ettepaneku remontida kõnnitee põhjalikult.
«Kui teel on pinnas katki, siis ei pea seda koristama,» väidab Paul Ruugla. «See kõnnitee on linna oma ja teeseadus ütleb, et kui tee on auklik, siis peab omanik selle ära parandama.»
Linnapea Urmas Kruuse kirjutas Tähe tänava kolme maja inimestele, et kõnniteel tehtud tööde tellija ja rahastaja pole Tartu linn ning kõnnitee taastamistöid tehakse projekti järgi, mis näeb ette kõnnitee taastamise pooles ulatuses ja linnal polegi õigust nõuda projektivälisel alal teekatte taastamist.
Urmas Kruuse kirjutas sedagi, et 2012. aastal pole Tartul eelarves raha Tähe tänava kõnealuse kõnniteelõigu remondiks. Nii läks linnapea lihtsamat teed: teatas linlasele viisakalt-ametlikult, miks ei saa tööd teha, ega proovinudki leida võimalust, kuidas ikkagi saaks kõnnitee peremehe kombel korda teha.
Kava ei ole
Muidugi ei voola Emajões nafta ja Tartu linnal pole raha jalaga segada. Aga miks laseb linnavalitsus tekkida üha uutel lapitud tänavatel-kõnniteedel, kas tõesti ei saa linn kaevetööde tegijaga kahe peale tänavat korralikult ära remontida? Sellist tegu oleks ju hea enne valimisi valijatele meelde tuletada ja mis peaasi – linlastel oleks hea meel.
Aga ei saa! «Kõnniteedel on väga palju kaevamisi, info toruvahetustööde kohta võib isegi kokku joosta, aga küsimus on rahas – seda lihtsalt ei ole nii palju,» selgitab Tartu linnavalitsuse tee-ehituse peaspetsialist Siim Mitt.
Linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja Andres Pool lisab, et kui kaevetööde tegija asfalteeriks linna soovil-nõudel terve tänava, siis annaks see töö tunda inimeste rahakotis.
«Kui elektrikaabli paigaldaja peaks ära asfalteerima terve lõigu, siis kajastuks see elektri hinnas, sest keegi peab töö ju kinni maksma,» märgib ta. «Sõiduteedel oleme üritanud asfalteerimist kaevajaga kahasse ajada. Aga sellist asja saab teha nii palju, kui on raha.»
Paul Ruuglale palub Siim Mitt edasi anda, et Tähe tänava kõnnitee remondiga läheb linn lähiaastatel edasi, aga tänavu mitte, sest sellist tööd pole mõtet jupikaupa teha.
Lähiaastad on küll optimistile paljulubav sõna, kuid tegelikult ei ütle see sõna midagi ega kohusta millekski. Kas linnavalitsusel on üldse kõnniteede remontimise ja näiteks kas või Ropka linnaossa ja Tammelinna kõnniteede ehitamise kava?
Ei ole, vastab Andres Pool. «Nii palju kui linna eelarves kõnniteedele raha on, nii palju seda tööd igal aastal tehakse,» ütleb ta. «Ka tänavu tehakse korda üksikuid juppe ja mitte tervet kõnniteed.» Ta lisab, et linnaosade kaupa ei saagi sellist tööd kavandada, sest igal kõnniteel on oma probleemid, näiteks tuleb ehitada sademeveetorustik ning lahendada värava- ja sissesõidukohtade probleemid.
Tartu eelarves on tänavu kõnniteede remondiks 200 000 eurot. Remondinimekirjas on Staadioni, Kannikese, Kreutzwaldi, Ülikooli, Nooruse, Jaama, Veeriku, Ilmatsalu ning Teguri-Tähe kõnnitee. «Tähe tänava kõnnitee pole midagi hirmsat, selliseid lapitud teid on meil palju,» tõdeb Andres Pool ja kinnitab, et ka auklikku kõnniteed tuleb majaomanikul hooldada.
Kõnniteed pole
Aga kui kõnniteed polegi, nagu Kuu tänavas? «Neis kohtades ei nõua me talvel, et tee oleks lumest puhas ja liivatatud,» vastab Andres Pool. «Kui juriidika järgi ei ole kõnniteed, siis peaks see tähendama, et kõnniteed polegi. Aga praktikas inimesed kõnniteeta kohtades ju kõnnivad ning suur osa kinnistuomanikke hoiab selliseid teid korras. See ongi normaalne teiste inimeste suhtes. Kena ja inimsõbralik linn on linlaste ja linnavalitsuse koostöö.»
Paul Ruugla on siiski luua nurka visanud. Peale nii ja naa kõnnitee on tal teisigi etteheiteid: linnavalitsus lubab talvel lume kõnniteele kuhjata ja sahameestel sissesõiduteed lumevallidega blokeerida.
Ka ei täida linn oma kohust ehk ei korista Kuu tänava ääres kastanite rivi alust haljasala ning nii loobus Paul Ruugla sealgi koristamisest. Selle töö tegid kevadpühal korteriühistu esimehe vastuseisust hoolimata ära maja naised.
Riigikohtu 2011. aasta lahendi järgi ei pea majaomanikud tõesti sõidu- ja kõnnitee vahelisi linnale kuuluvaid haljasalasid hooldama.
See lahend oli väga suur põhimõtteline muutus ning pärast selle otsuse jõustumist kirjutas Tartu Postimees, et linnal tuleb kõigepealt kõik sellised haljasalad välja selgitada. Seda inventuuri pole aga tellitud, tõdeb Tartu linnavalitsuse haljastus- ja puhastusteenistuse juhataja Eda Põldma.
Aga näiteks läinud suvel olid mõned Võru tänava ääres elavad inimesed ise juba inventuuri teinud, sest mõni platsike oli suve lõpuks põlvekõrguses heinas.
«Kui kusagil on kõrge hein, siis ikka tellime sinna hoolduse, aga inimesed eeldavad suuremat hooldust, kui linn pakkuda suudab,» ütleb Eda Põldma. «Sellist põhimõttelist otsust küll veel ei ole, et linn hakkab kõiki aiataguseid haljasalasid niitma.»
Järgmisel aastal korraldab linnavalitsus suurema haljastuse hanke, et leida suuremate tänavate äärde haljasalade hooldaja.
Andres Pool ei taha seadusekuulekate ehk haljasalade hooldamisest loobunud inimeste kohta midagi halba öelda. «Kui ei tee, siis ei tee,» ütleb ta. «Sel juhul ütleb keegi muidugi, et mida välismaalased meist küll arvavad. No arvavad siis seda, et meil on selline kultuur.»
Eks ole meil osa inimesi ka varem sellist kultuuri viljelenud: mäletate ju, et vene ajal algas riigimajades ilus kodu uksematist, süljelarakate ja lakke ulatunud saapajälgedega trepikoda kodu polnud.
Andres Pool loodab, et asi ei lähe siiski nii hulluks. «Kuigi niitmist enam ei nõuta, on väga kena, kui inimene kodu ümbruse ka kaugemalt korras hoiaks,» märgib ta. «Aeda niidab ta ju nagunii, tänava äär ei ole suur töö. Kui linn peaks kõiki haljasalasid üksi hooldama, siis uusi kõnniteid ei tule ja kõnniteid ei remondita, rahakott on lihtsalt selline.»
Kas teha või oodata?
Aga Paul Ruugla jääb endale kindlaks.
«See on orjastamine, inimõiguste vastane tegu,» kinnitab ta. «Linn ainult keelab ja käsib, sunnib inimesi oma kõnniteedel ja haljasaladel tasuta tööd tegema, aga oma kohustusi ei täida. Linnapea ju Raekoja platsi ja kesklinna tänavaid ei hoolda, see käib linna raha eest. Meie teeme kõike ise ja omal kulul.»
Muidugi võib endiselt võidelda pärisorjuse vastu. Kuid millegipärast ei tunne end pärisorjadena 1153 inimest, kes sel kevadel Tartu heakorratalgutel häbematute inimeste kokkutassitud rämpsu koristasid. Talguliste kodu on lihtsalt palju-palju suurem kui oma kinnistu.
Peremehed on iga võimu ajal oma ukseesise ja aiataguse korras hoidnud ning hoiavad ka edaspidi, on neil siis maja ees korralik või auguline asfalt või kruusatee. Vaadake vaid Tartus ringi – eramurajoonides ei võta sealsetel elanikel tükki küljest kodu piiridest kaugemal mõne murulapi või ka päris suure platsi korras hoidmine.
Teine võimalus on ju vahtida tõtt jäätmaaga, sest ei ole linn ja riik tulnud seni nende õue alla oma kohustusi täitma, ei tule tänavugi.
Kes tahab aga seadusest kinni pidada, võib halajasalade ametlikku hooldajat edasi oodata. Ehk saabub see näiteks koos kinnisvaramaksuga? Ehk tahaks seadusekuulekas inimene siis maksu maksmise asemel suurima heameelega linna haljasala hooldada, sest väike liigutamine on ju terviseks ning luud, lumelabidas ja muruniiduk on toredad riistad.
Aga oma iva on ka Paul Ruugla isemeelsuses: linnavalitsuse aiatagusest ehk kesklinnast kaugemal elav linlane tahab kah midagi vastu saada, mitte ainult kuulda juttu vähesest rahast ja lähiaastatest.
Kõnniteede tulevik
• Tartu linnavalitsusel ei ole lühi- ega pikaajalist kava lagunenud kõnniteede põhjalikuks remondiks ja uute kõnniteede ehitamiseks. Töö kõnniteedega käib põhimõttel lipp lipi, lapp lapi peale ehk sel aastal natuke siit ja sutike sealt, järgmisel aastal tsipa siit ja tiba sealt.
Lappimine jätkub
• Meie kõnniteed jäävadki lapiliseks nagu vaese mehe püksitagumik, sest linnavalitsus ei ole võtnud suunda teha tänav koos kaevetöid teinud ettevõttega kahe peale ilusti korda.
Haljasalade tulevik
• Riigikohtu 2011. aasta lahendi järgi ei pea linlased enam korras hoidma oma kodu juures kõnni- ja sõidutee vahelist haljasala. Linnavalitsus ei ole teinud ega tellinud inventuuri, kui palju Tartus selliseid haljasalasid on ja kus need asuvad.
Uuel aastal uus plaan
• Tänavu suvel ei hakka linn kõnni- ja sõidutee vahelisi haljasalasid niitma ja hooldama. Järgmisel aastal on kavas tellida suuremate tänavate ääres selliste haljasalade hooldus.