Säästva transpordi ekspert, aasta ringi jalgrattakasutaja Ilmar Part ei kanna jalgrattakiivrit ega kavatse kandma hakata. Part on kindel, et terveksjäämine sõltub autojuhtidega suhtlemisest, mitte plastturvisest.
Eksperdid paluvad roolijail ja pedaalijail luua silmside
8. mai 2013, 23:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmar Part tõestab oma sõnade õigsust Tartu Sõpruse silla mahasõidul. Jalgratturil on lubatud Kalevi-Õnne ristmikul liikuda otse Õnne tänavasse. Autod tohivad minna kas vasakule või paremale, Kalevi tänavale.
Kuna tilluke jalgrattapildiga lisatahvel punase keelumärgi all ilmselt paljude autojuhtide tähelepanu ei köida, eeldab Part, et enamik autojuhte ei tule selle peale, et rattur ei pruugigi piki tänavaserva paremale veereda.
Aegsasti heidab Ilmar Part pilgu üle õla, sirutab siis välja vasaku käe, liigub sõiduraja keskele ning jätkab otseteed Õnne uulitsasse. Autod võtavad ratturi suunamärguande peale hoobilt kiiruse maha, hoiavad viisakasse kaugusse. Kõik on ilus nagu õpikus.
Suhtle autojuhtidega
«Minu ohutuse tagab mu enda käitumine, mitte kiiver,» sõnas Ilmar Part veendunult. «Sada korda targem on keskenduda sellele, kuidas võimalikku õnnetust ära hoida, mitte jääda lootma turvavarustusele. Sellega ei taha ma aga kuidagi kiivrikandjaid halvustada. Igaüks valigu ise.»
Part soovitab kõigil jalgrattureil nende endi tervise huvides tähtsustada eelkõige suhtlust teiste liiklejatega, iseäranis autojuhtidega. Arrogantne, justkui silmaklappidega kulgemine ja oma õigusele lootmine head ei tõota.
«Anna aegsasti märku, et kavatsed teha manöövri. Jälgi ümbritsevat liiklust – kas autojuhid said su märguandest aru,» manitses Part.
Lõuna politseiprefektuuri avariiteenistuse vanem politseileitnant Kaido Iste tõdes mulluse liiklusõnnetuste statistika järgi, et autokasutajate ning jalgratturite konflikte esineb enam-vähem võrdselt mõlema poole süül.
24st avariis viga saanud jalgratturist leidis politsei ise õnnetuses süüdi olevat 11. Iste paneb autojuhtidele südamele, et nemad on kokkupõrgetes tugevam pool, kes pääseb tavaliselt ühegi kriimuta. Ei maksa ajada taga eeskätt oma õigust olukordades, kus üht ümbritseb tugev metallkarkass, teist võivad vaid osaliselt kaitsta kiiver ja kindad.
«Paljud ratturid ei tunne liiklusreegleid või ei vaevu neid täitma, aga ka paljud autojuhid ei tea, mida nad peavad jalgratturiga kohtudes tegema või mida nad võivad teha,» tõdes Iste. «Näiteks on liikluspildis märgata nii vähe ratturite suunamärguandeid, et kui mõni korrektselt suunda näitab, paistab see kohe silma. Seda on lausa ilus vaadata.»
Tüüpolukord, mis muutus kaks aastat tagasi uue liiklusseaduse jõustudes segasemaks nii paljudele pedaalijatele kui ka roolikeerajatele, on jalgratturi suundumine foorita ülekäigurajale. Varem ei tohtinud rattur ülekäigurajal üldse sadulas olla. Nüüd tohib, aga ratta seljas pole tal eesõigust nagu jalakäijal.
«Paljud jalakäijadki ju paistavad ülekäigurajal mõtlevat, et temaga ei saa midagi juhtuda, sest ta on seal kuningas,» hindas Iste. «Ülekäigurajale mineku ohutuses peab aga veenduma nii jalakäija kui ka jalgrattur.»
Sel kohal võtab Kaido Iste appi universaalse soovituse kõigile liiklejaile: tee end kaasliiklejaile arusaadavaks, näita, mida kavatsed teha. Nagu ei suuda autojuht lugeda ratturi kuklakarvadest sõnumit, kas aju valmistub andma lihastele signaali parem- või vasakpöördeks, ei suuda ta reageerida, kui plangu või majanurga tagant tuiskab sõiduteele jalgratas kiirusega 20 km/h ja enam.
Järeldus: anna autojuhile võimalus reageerida. Minimaalne on silmside loomine autojuhiga ja veendudes, et autojuht su kavatsusest aru sai, sebrale veereda. Päris arukas on ülekäiguraja ees jalg maha toetada ning siis sõltuvalt olukorrast ülekäigurajast üle sõita või sammuda.
Süüdi nii üks kui teine
Paar nädalat tagasi sai Tartus Annelinnas raskelt viga naine, kes ootas sõidutee veerel ülekäigurajale mineku võimalust. Kui esimesel sõidurajal peatus liinibuss, hüppas naine uuesti sadulasse ning põrutas teisel sõidurajal liikunud auto ette.
«Kuna vigastused on rasked, võib tulla selles asjas ka kriminaalmenetlus,» ütles Kaido Iste. «Eksisid mõlemad: ratturil puudus sadulas olles eesõigus ning autojuht oleks pidanud peatuma, kui ülekäiguraja ees esimesel rajal oli peatunud teine sõiduk. Paraku läks eksimus ratturile märksa kallimaks maksma.»
Hiljuti sõitis Iste mööda Laia tänavat alla ning soovis pöörata vasakule Vabadussillale. Manööver tuli katkestada äkkpidurdusega, sest paremalt veeres autole ette täielikult ümbritsevast välja lülitunud jalgrattur, kellele põles punane foorituli.
«Ta ei vaadanud vasakule ega paremale. Alles minu järsu pidurdamise peale ta nagu ärkas ja sõitis kiiresti minema,» kirjeldas Iste.
Mõneti üllatav võib paista liikluspolitseiniku tõdemus, et alaealised ratturid pole liikluses põhiprobleem. Päris väikesed lapsed liiguvad tavaliselt koos ema või isaga, natuke suuremad katsuvad püsida kõnniteel. Nemad satuvad ohtu peamiselt ainult siis, kui lähevad ülekäigurajale.
Kaido Iste sõnul korraldab liikluspolitsei liiklusnormide vastu patustavate ratturite püüdmiseks spetsiaalseid reide harva. Väga harva tuleb ette ka ratturite trahvimist, enamasti piirdub politsei hoiatuse, manitsemise ja hariva vestlusega. On küll liiklusrikkumisi, millega armu ei anta.
«Päris palju istutakse rattasadulasse tugevas joobes,» tõi Iste ühe näite. «Jalgratturite kohta üldiselt ütleksin küll, et pigem eksitakse liiklusseaduse vastu teadmatusest, mitte ülbusest ja hoolimatusest.»
Sõit tunde järgi
Eesti Rohelise Liikumise säästva transpordi ekspert Ilmar Part nendib, et hooti võtab mõne liikleja teadmatus ta tummaks. Näiteks on Pardi rattakoolitusel osalenud staažikaid jalgrattureid, kes ei osanud seletada, mida tähendab samaliigiliste teede ristmik ja parema käe reegel.
«Kahjuks on tõesti ka rattureid, kes näivad lihtsalt arvavat, et neile liiklusreeglid ei kehti, ja sõidavad nagu tahavad,» sedastas Part. «Aga isegi kui ratturil pole mingis olukorras õigus, soovitan ma autojuhtidel oma õigust mitte üle tähtsustada, vaid lähtuda tugevuse hierarhiast. Tugevam peab alati hoolitsema, et nõrgem ellu jääks.»
Tartu linna jalgrattateede koordineerija, ise kõigil neljal aastaajal ratast pruukiv Toomas Põld jagab nende liiklusekspertide arvamust, kes usuvad, et rattureil on tänaval seda turvalisem, mida rohkem neid on.
«Ma ei tea, kas on eelkõige kasvanud inimeste julgus, kas on mõjunud üleriigilised ja rahvusvahelised kampaaniad või bensiini hinna tõus, aga kolm-neli-viis aastat tagasi olin rohelist foorituld ootamas üksi, nüüd on samal ristmikul tavaliselt peale minu veel vähemalt üks-kaks ratturit.»
Et Tartu hakkaks enam väärima ambitsioonikat jalgrattalinna tiitlit, kaalub linnavalitsus tänavu ratturite elu mugavamaks ja ohutumaks tegemist peamiselt lihtsa- ja odavamapoolsete liikluskorralduse muudatustega. Näiteks vastassuunalise rattaraja märkimisega ühesuunalisele Veski ja Filosoofi tänavale ning Kalevi tänava Pargi-Õnne lõigule.
Uusi rattateid pole Tartusse tänavu palju lisandumas – Idaringtee ehituse käigus neli kilomeetrit rattateed Võru tänava ja vangla vahele. Koostöös Karlova seltsi ja rohelise liikumisega on plaanis teha kogu Karlova linnaosa veel sel aastal 30-kilomeetrise tunnikiiruse alaks.
Vähem reguleerimist
Üks põhimõttelisi muudatusi, mida linn Põllu sõnul kavatseb, on jalg- ja rattateede poolitamise lõpetamine. Jalakäijad ja ratturid saavad ise valida, millisel teeosal nad liiguvad, ning on seetõttu sunnitud üksteisega rohkem arvestama, olema tähelepanelikud. Vähem märke ja asfaldi võõpamist, rohkem oma peaga mõtlemist.
«Ühest küljest on absurdne liiklusseaduse punkt, mis annab mõista, et rattur peab jalakäijast möödudes sõitma sama kiiresti, kui käib jalakäija,» leidis Toomas Põld. «Teine äärmus on, et niipea kui jalakäija astub üle pidevjoone rattarajale, on ta automaatselt süüdi, kui tugevamale ette jääb.»
Euroopa üldine suund on suunata inimesi rohkem teisi nägema, teistega arvestama.