Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusravikliinikul on üks pedagoogist naispatsient, kelle puhul teda treenivad arstid on ülirõõmsad saavutuse üle, et see naine on suutnud neelata juba pool pudelit fantat.
Uus aparaat filmib toidupala kulgu
22. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fantat mitte sellepärast, et see patsiendile kangesti maitsev jook oleks, vaid sellepärast, et selles on mullid, ja mullidega joogi neelamist on insuldist paraneval inimesel kergem suunata kui tavalist jooki.
Naine sattus insuldiga haiglasse veebruaris ja on saanud sellest päranduseks neelamishäire. Kõik ta hommiku- ja õhtusöögid voolavad nüüd söögitorusse peenikest ninasondi mööda. Ta ei saa krõmpsutada porgandit ega haugata õuna, rääkimata muu toidu mälumisest. Tal puudub vähimgi võimalus tunda maitset.
Tolle patsiendi taastumise esimene edusamm – ta neelas fantat! – on taastusravikliiniku arsti Aet Lukmani ja logopeedi Anne Uriko töövõit, mis on tulenenud Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistusse hangitud uhiuue röntgeniaparaadi uutest omadustest.
Nagu hammasrattad
Nimelt on sellega võimalik teha neelamisprotsessist videoid ehk videofluoroskoopiaid ja neid salvestada. Sellise filmi analüüsimine annab arstidele üliväärtuslikku teavet neelamishäire diagnoosimisel. Et mis toimub toiduga pärast selle suhupanekut. Milliseid liigutusi teeb keel ja kuidas toit edasi liigub.
Selgub, et neelamisprotsess on ääretult keeruline toiming. Tavaliselt inimene selle peale ei mõtle, neelamine käib ju märkamatult ja kiiresti!
Tegelikult nõuab neelamine ülitäpset ajastust. Hingamisteed peavad olema kaitstud, söögitoru peab avanema õigeaegselt, samal ajal ei tohi inimene sisse hingata. Ta häälepaelad peavad olema suletud. Keele tagumise kolmandiku, pehme suulae ja neelu tagaseina kontaktid peavad olema tugevad... Seda kõike reguleerib aju.
Logopeed Anne Uriko ütleb, et neelamishäiret võib ette kujutada kui kella hammasrataste mehhanismi, mis käib veatult ainult siis, kui hammasrattad täpselt haakuvad.
Inimese neelamisakt on aga kiire ja leiab aset pimedas. Aga kuna uuring jäädvustub filmina, siis saab filmi väga aeglaselt vaadata ning häire tüübist lähtuvalt ka raviviisi üle kindlakäeliselt otsustada. Enam ei pea proovima.
Töö insuldijärgse patsiendiga käib taastusravikliinikus peamiselt õpetamise ja treenimise teel. Patsienti veendakse tahtega allutama neelamiseks vajalikke lihaseid. Nii tuletatakse ta ajulegi meelde, milliseid käsklusi ta jagama peab.
«Me ei kombi enam pimeduses,» ütles logopeed Anne Uriko rõõmsalt.
Igas vanuses patsiendid
Neelamishäirega patsiendid ei ole mitte ainult vanad ja viletsad, vaid võivad olla ükskõik mis eas. Sagedasti on nad ka liiklusõnnetuste või muude traumade ohvrid.
Aet Lukmann ja Anne Uriko nägid niisuguse röntgeniaparaadi Tartusse hankimise vajadust just pärast ühe 19-aastase liiklusõnnetusse sattunud noormehe lugu, kes ei saanud enam neelata, ja pälvisid kliinikumi juhtkonnalt heakskiidu. Seni oli vastav aparaat vaid Ida-Tallinna Keskhaiglas.
Tartus viib uuringut läbi radioloog Genadi Gorelashvili koos logopeed Anne Urikoga. Viimane sai kliinikumi toel moodsa koolituse Kreekas, kus teda juhendas maailmakuulus neelamisterapeut Jeri Logemann Ameerikast.
Radioloogiateenistuse direktor Aadu Simisker ütles, et niisugune röntgeniaparaat aitab mitte üksi insuldijärgseid patsiente, vaid on abiks ka onkoloogiliste haigete ja isegi depressiooni tõttu tekkinud neelamishäirete ravimisel. Aparaat maksis ligi 5 miljonit krooni.
Neelamisuuring
• Tartu ja Lõuna-Eesti arstidel, kes soovivad teada, kuidas oma patsient niisugusele neelamisuuringule saata, tuleb helistada Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusravikliiniku neelamisterapeudile Anne Urikole telefonil
731 8976.