Ladina keeles on vahva sõna - inertia. Tähendab see tegevusetust, loidust, ühesõnaga midagi obloomovlikku. Kreekakeelne l‘thargia väljendab tuimust ja tardumust. Vene keeles on üks kolmetäheline sõna, mille abil saab muu hulgas alati väljendada ka mis tahes vaimset või füüsilist seisundit. Kui see universaalne sõna varustada prefiksiga po, väljendub ükskõiksus.

Just need kolm sõna tulid mulle meelde, kui mõtlesin, et Kroonuaia silla juures lekib jätkuvalt õli Emajõkke. Juba kümmekond päeva järjest ja teist korda.

Esimene kord oli 21. oktoobril, kui õli pääses jõkke Laia tänava otsalt Tartu Veevärgile kuuluvast torust. Toona pakkus veevärk, et keegi pahatahtlik inimene pidi õli kanalisatsiooniluugist alla valama.

Selline selgitus imponeeris keskkonnainspektsioonile. Ehk tõesti uitas südalinnas ööpimeduse varjus üksildane kurjam, naftapang näpus, ja sortsutas haisvat vedelikku kanalisatsiooni. Kuigi praegu on täiskuu ja kurjamid aktiivsed, ei suuda mina ette kujutada aktivisti, kes kümme ööd järjest viitsiks õliämbriga mööda linna ringi sebida.

Ometi kipub seegi kord süüdlaseks jääma müstifikatsioon, mida keegi näinud pole, sest kümne päeva jooksul pole õlifantoomi personifitseerimiseks vähimatki tehtud.

1. detsembri hommikul sai keskkonnainspektsiooni Tartu osakond teate, et jões on õli. 3. detsembril tõdes inspektsiooni juhtivinspektor Arno Oja, et Kroonuaia silla lähedal tõuseb kaldakindlustuse alt õlimulle. Veevärk kontrollis oma torusid ja teatas, et need on puhtad.

Siis pakkus Oja, et ehk tõukas aastaid maa sees püsinud õli liikuma reoveetunneli puurimine maa all. Nädal läks nagu lipsti.

Selle nädala esmaspäeval pidime tõdema, et keskkonnainspektsioon pole reostuse allikat veel selgitanud. Kuigi juba möödunud nädala kolmapäeval möönis inspektsioon, et õli päritolu selgitamisel võiks abiks olla selle analüüs, võeti proov alles selle nädala kolmapäeva õhtul.

Õli aga üha immitseb. Kui mõelda, et veevärk on linna risti ja põiki läbi kaevanud ning autod ei mahu tänavatel jauravate ekskavaatorite vahel liikuma, tekib küsimus, miks pole ükski kopp löönud oma hambaid Emajõe kaldasse Kroonuaia silla juures. Oleks kohe näha, kust õli tuleb, ja veevärgi au päästetud.

Või miks sulistavad õlises vees ainult pardid, mitte aga tuukrid, kes saaksid ju vaadata, mis värk on. Ehk on jõe voogudes peidus mõni rooste puretud toru, millest nõrgub nõukogudeaegset masuuti.

Kümme päeva käed rüpes istunud ametimehed pole tahtnud tänaseks sedagi välja selgitada, kas Emajõge reostab sotsialistlik või kapitalistlik õli, ehk teisisõnu, kas reostusallikas on pärit minevikust või olevikust. Ometi ütleb veeseadus, et kui reostajat pole võimalik kindlaks teha, saab uuringuid rahastada riigieelarvest. Rahagi olemas.

Tark mees Ivan Krõlov on kirjutanud: ei meie otsusta, kes nendest süüdi seal, kuid koorem praegugi on kohapeal.

Mul on au Krõlovi arvamusega ühineda.