Obloomovlus
(2)
12.12.2003 00:01
Vallo Nuust, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Ladina keeles on vahva sõna - inertia.
Tähendab see tegevusetust, loidust, ühesõnaga midagi obloomovlikku.
Kreekakeelne l‘thargia väljendab tuimust ja tardumust. Vene keeles on üks
kolmetäheline sõna, mille abil saab muu hulgas alati väljendada ka mis tahes
vaimset või füüsilist seisundit. Kui see universaalne sõna varustada prefiksiga
po, väljendub ükskõiksus.
Just need kolm sõna tulid mulle meelde, kui mõtlesin, et Kroonuaia silla
juures lekib jätkuvalt õli Emajõkke. Juba kümmekond päeva järjest ja teist
korda.
Esimene kord oli 21. oktoobril, kui õli pääses jõkke Laia tänava otsalt Tartu
Veevärgile kuuluvast torust. Toona pakkus veevärk, et keegi pahatahtlik inimene
pidi õli kanalisatsiooniluugist alla valama.
Selline selgitus imponeeris keskkonnainspektsioonile. Ehk tõesti uitas
südalinnas ööpimeduse varjus üksildane kurjam, naftapang näpus, ja sortsutas
haisvat vedelikku kanalisatsiooni. Kuigi praegu on täiskuu ja kurjamid
aktiivsed, ei suuda mina ette kujutada aktivisti, kes kümme ööd järjest viitsiks
õliämbriga mööda linna ringi sebida.
Ometi kipub seegi kord süüdlaseks jääma müstifikatsioon, mida keegi näinud
pole, sest kümne päeva jooksul pole õlifantoomi personifitseerimiseks vähimatki
tehtud.
1. detsembri hommikul sai keskkonnainspektsiooni Tartu osakond teate, et jões
on õli. 3. detsembril tõdes inspektsiooni juhtivinspektor Arno Oja, et Kroonuaia
silla lähedal tõuseb kaldakindlustuse alt õlimulle. Veevärk kontrollis oma
torusid ja teatas, et need on puhtad.
Siis pakkus Oja, et ehk tõukas aastaid maa sees püsinud õli liikuma
reoveetunneli puurimine maa all. Nädal läks nagu lipsti.
Selle nädala esmaspäeval pidime tõdema, et keskkonnainspektsioon pole
reostuse allikat veel selgitanud. Kuigi juba möödunud nädala kolmapäeval möönis
inspektsioon, et õli päritolu selgitamisel võiks abiks olla selle analüüs, võeti
proov alles selle nädala kolmapäeva õhtul.
Õli aga üha immitseb. Kui mõelda, et veevärk on linna risti ja põiki läbi
kaevanud ning autod ei mahu tänavatel jauravate ekskavaatorite vahel liikuma,
tekib küsimus, miks pole ükski kopp löönud oma hambaid Emajõe kaldasse Kroonuaia
silla juures. Oleks kohe näha, kust õli tuleb, ja veevärgi au päästetud.
Või miks sulistavad õlises vees ainult pardid, mitte aga tuukrid, kes saaksid
ju vaadata, mis värk on. Ehk on jõe voogudes peidus mõni rooste puretud toru,
millest nõrgub nõukogudeaegset masuuti.
Kümme päeva käed rüpes istunud ametimehed pole tahtnud tänaseks sedagi välja
selgitada, kas Emajõge reostab sotsialistlik või kapitalistlik õli, ehk
teisisõnu, kas reostusallikas on pärit minevikust või olevikust. Ometi ütleb
veeseadus, et kui reostajat pole võimalik kindlaks teha, saab uuringuid
rahastada riigieelarvest. Rahagi olemas.
Tark mees Ivan Krõlov on kirjutanud: ei meie otsusta, kes nendest süüdi seal,
kuid koorem praegugi on kohapeal.
Mul on au Krõlovi arvamusega ühineda.
|