Toomemäel Inglisillal teeb Paul Hagu peatuse: kiikab korraks alla linna, viskab siis pilgu taevasse ja nendib maamehe kombel, et kured on veel minemata ja kurjad ilmad seega kaugel. Tänaval liigub Hagu portfell käes ja jalge ette vaadates, kõrvalt paistab, et ta ei märkagi ümbritsevat. Räägitakse, et oma sünnipäevalilledki pistab ta hajameelselt portfelli või kappi.Inglisillalt suundub Hagu vanasse anatoomikumi Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskusse, kus asjatab noore võrukeelse kolleegiga setu keeles. Ilus on kuulata, aga väga harjumatu kah siinkandis. Kõnelejatele ei lähe see korda. Kirjakeelsed inimesed ütlevad, et nad ei saa võru ja setu keelest tuhkagi aru. Ei usu! «Kohe ei saa jah,» kinnitab tudengitele setu keeles setu kultuurist loenguid pidav Hagu. Ja räägib tõestuseks kahest soome tudengist, kes tema esimesel loengul olevat olnud «ikka üsna ümarate silmadega». Kuid soomlased tulid ka teise loengusse ja jäid käima kevadeni. Kui õppejõud neilt siis uuris, mis neile meeldis, olevat soomlased tunnistanud, et esimene mõte pärast esimest loengut oli – enam ei tohiks vist tulla. Aga loengus sai kuulata ja ise laulda setu leelot ning see neile meeldis. Hea jutumees Setu ja võru keelega Hagul endal ülikoolis raskusi polnud, tal oli kodust kõva põhi all. «Mu ema suri minu sünnitamisel, kasvasin peamiselt vanaema juures,» pajatab Hagu. Vanaema polevat küll kodus eriti leelotanud, kuid baabapraasnikul ehk küla iga-aastasel abielunaiste peol kuulis siis juba tudengina magnetofoniga rahvaluulet kogunud Hagu oma vanaema uhkelt mitmeid laule laulmas. «Hirmus hea laulja vanaema polnud,» märgib Hagu tagasihoidlikult. Vanaema ei surunud tütrepoega ka kõrgkooli, selle tee valis noormees ise. «Olin lapsena suur raamatukoi, mõned raamatud vettisid karjas käies täitsa läbi,» räägib Hagu. «Enne ülikooli minekut oli mul selline tunne, et ma ei oska kirjutada, ja sellepärast tahtsin seda asja õppida.» Ülikooli astumisel sai Hagu kirjandi hindeks kolme. Enda sõnul pole ta kirjutamist senini selgeks saanud – alustades on valge paberi hirm. Kirjanik Kauksi Ülle lükkab selle jutu ümber: «Ta artiklid on väga hästi kirjutatud. Paul oskab väga ilusaid setukeelseid teadussõnu välja mõelda ja on tabava sõnaga.» Tunnistab aga samas, et Hagu tõepoolest eelistab rääkimist kirjutamisele. «Paul on vanamoodne inimene, kellel polnud üsna kaua mobiiltelefoni,» muheleb Kauksi Ülle. «Siis oli temaga asju ajada keeruline. Arvutis suhtlemine võttis aega, sest tema arvates ei pidanud meilile kohe vastama. Kui aga juhuslikult linna peal trehvasime, siis rääkis Paul asja sirgeks.» Hagu iseloomustades ütleb Kauksi Ülle kõigepealt «päikseline inimene, kellel pole kombeks endast rääkida». Vene ajal olevat Hagu olnud kinnisem, rõõmsamaks ja koostööaltiks muutus ta pärast Eesti taasiseseisvumist. «Siis oli lõpuks käes aeg, mil sai setude heaks hakata midagi reaalset ära tegema, ja Paul oli seda aega väga visalt oodanud,» räägib Kauksi Ülle. Teistest erinev Setumaal kasvanud Hagu ei teadnud enne ülikooli oma rahvakillu kultuurist suurt midagi. Alles sammaste taga tekkis huvi inimeste ja rahvajuttude vastu ja tuli arusaam, et setu kultuur on rikas ning et seda ei tunta hästi Eestis ega ka siit kaugemal. Kuid meil on ka oma kultuuriga kihnlased, hiidlased ja saarlased. Kas nende taustal on ikka õige setusid esile tõsta? «Mul on selles osas väga raske erapooletuks jääda, minule on oluline setu asja ärgitada,» vastab Hagu. «Oskar Loorits on väitnud, et kui ajalugu oleks setudele lahkem olnud, siis oleksid nad olnud omaette rahvus nagu vadjalased.» Põhjendus: setudel on oma keel, mis erineb eesti kirjakeelest, ka polnud setud pärisorjad. Setu laulud on erinevalt eesti omadest mitmehäälsed ning neil on säilinud itkukultuur, mis mujal Eestis kadus ilmselt luteri usku üleminekul. Setud olid ja on vene õigeusku, luteri usku nad omaks ei võtnud. «Minu vanaema ütles, et ennem ole uskmatu kui usku vahetad,» märgib Hagu. Mis seal siis imestada, et Hagu on ajanud oma ihule lähedal seisva särgi asja. «Paul on väga tugev isiksus, juba ülikooli tulles teadis ta, et pühendab elu oma juurtele,» kinnitab Paul Hagu abikaasa Taimi. «Nõukogude ajal oli setu lausa sõimusõna, sest nende külades joodi palju, elu käis alla. Paul tahtis anda oma rahvakillule nende kultuuri kaudu uhkuse ja väärikuse.» Oma rahva asja sihikindla ajamisega tegigi setu noormees Paul ilmselt Tartu tüdrukust kursuseõe Taimi ära. «Setumaa oli mulle täiesti uus koht Eesti kaardil, Paul oli pärit justkui teisest maailmast,» meenutab Taimi Hagu tutvuse algust. «Ta oli omapärane, ebastandardne ja nõnda väga huvitav. Olen kogu elu respekteerinud seda, mis ta teeb. Ja ta on koos mõttekaaslastega üsna paljuga hakkama saanud.» Tõepoolest: võrreldes vene ajaga paistavad setud nüüd heas mõttes silma, nad on tegijad. Setu ja soome keeles on ilmunud setude eepos «Peko», setu laule on tõlgitud inglise keelde, eestlased saavad neid lugeda Hagu toimetatud paksust «Leeloantoloogiast».
> Loe edasi |
