Läinud reedel said maanteeametnikud lõigata linti Jõgeva maanteel, mis on nüüd Tartust Tabivereni harjumatult sile ning eeskujuliku tähistusega. Vana tee pärines aegade hämarusest, aastast 1972. Nüüdisaegsest kaht maakonnakeskust ühendavast liikluskoridorist oli selle kvaliteet kaugel. Jõgeva tee Tartu-poolses otsas sahistab ööpäevas rehve umbes 6000 autot, liikluskoormus kasvas kõigest aasta jooksul üle 18 protsendi.Tartu abivallavanemal Aimar Lehel oli noorendatud teed avades loomulikult põhjust rõõmustada, sest alles mullu sai laudsiledaks ka teine Tartu valda läbiv tuiksoon, Jõhvi maantee. Järjekorras aga seisavad märksa nutusemas olukorras Räpina, Põlva ja Viljandi maantee ning Võru maantee Ilmatsalu ringristmikust Uhtini. Ringteega läheb aega Autovood näitavad tugevat kosumist kõigil teedel. Räpina teel ligi kümme protsenti aastas, Põlva teel ligi 13 protsenti ja Viljandi teel suisa 30 protsenti aastas. Viimase kapitaalremont Rõhu–Puhja 16-kilomeetrisel lõigul pidi maanteeameti teehoiukava järgi algama tänavu, kuid lükkub rahanappuses järgmisse aastasse. Küll rõõmustab riik põlvalasi, lubades tuleval aastal välja vahetada Reola–Põlva lainetava asfaldi, ning ka Räpina kandi rahvast: Leevaku–Võõpsu tee kuueteistkümnel kilomeetril kulutatakse järgmisel ja ülejärgmisel aastal umbes 130 miljonit krooni. Tüütuseni räägitud Ilmatsalu–Uhti tee eelprojekt valmib maanteeameti peadirektori asetäitja Märt Puusti kinnitusel lähema paari kuu jooksul. Tehniline projekt, mille järgi saaks juba ehitust alata, peab olema maanteeameti laual tuleva aasta juuniks. Ehituse tähtaegadest aga Puust esiotsa kõnelda ei söanda. Küll avaldab, et ehitama hakatakse lõikude kaupa, mitte enne 2009. aastat ja sedagi «positiivsete arengute korral». «Positiivseks arenguks loeme, kui Tartu maanteel kavandatud töid rahastatakse väljaspool mootorikütuse aktsiisist teehoiuks ettenähtud vahendeid,» selgitab Puust. «Vastavat otsust ootame valitsuselt veel käesoleval aastal.» Juba tänavu detsembris saab Puusti sõnul valmis Tartu–Elva tee eelprojekt. Kuid vaatamata selle tee liikluskoormuse nobedale kasvule, ligi 13 protsenti aastas, ei julge maanteeamet kõnelda remondist, tegelikult siis juba neljarealiseks ümber ehitamisest lähema viie-kuue aasta jooksul. Eestis on teeregistri andmeil teid pisut enam kui 57 000 kilomeetrit, millest riigimaanteed moodustavad ligi 16 500 kilomeetrit. Riigiteedest on üle 43 protsendi siiani kruusateed. Teehoiusumma kasvab Vastavalt teeseadusele peab Eesti riik kulutama teehoiule vähemalt 75 protsenti tavalise mootorikütuse aktsiisist laekunud rahast ja veerandi erimärgistatud kütuse aktsiisist. Praegu täidabki riik miinimumprogrammi, mis on tänavu summadena vastavalt üle 3,1 miljardi ja 35 miljonit krooni. Lähiaastaisse vaatavad majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning maanteeamet üsna optimistlikult. Tuleval aastal peaks teehoiuraha olema vähemalt 4,2 miljardit, 2009. aastal 4,7 ja 2010. aastal 5,1 miljardit krooni. Maanteeameti peadirektori asetäitja Märt Puust kordab samas kulunud tõde, et viimaste aastate ehitushindade tõusu pole osanud keegi õigesti ennustada. Järelikult võib praeguse remonditempo hoidmine osutuda võimatuks ka juhul, kui teehoiueelarve kosub igal aastal poole miljardi krooni või enamagi võrra. «Need ajad, kui pidime kaasrahastaja nõudmisel remontima teatud rahasumma eest kindla arvu kilomeetreid, on õnneks möödas,» rõõmustab Puust. «Maanteeameti üldine poliitika on, et ohutus ei ole kauplemise koht. Kui raha vähe, jääb pigem projekt teostamata, kui hakatakse mahtu kärpima ohutusmeetmete arvelt.» Samas on näiteks Jõgeva maantee puhul nentinud nii Jõgeva maavanem Aivar Kokk kui Tabivere vallavanem Aare Aunap, et tee kitsuse ja kergliiklustee pooliku väljaehitamise tõttu pole jalgrattureil piisavalt turvaline liigelda. Tunne ja norm Tartu teedevalitsuse juhataja Kuno Männik märgib, et kuna liikleja lähtub enda maksimaalsest mugavusest, on nurisemine ootuspärane, kuid insenerid lähtuvad normidest. Ja normide järgi on Jõgeva maanteel kõik korras: autod peavad suutma mööduda ratturist ohutult ka telgjoont ületamata. Männiku sõnul on tee kitsenemine signaalpostide tõttu pigem näiline, sest kruusaribale on autodel tavaliselt asja vaid mootori tõrkudes või rehvi purunedes. Eestist arenenuma teevõrgustikuga riikides on järele proovitud, et luues autojuhile mulje kitsavõitu teest, muutub tema jalg gaasipedaalil iseenesest kergemaks. Ajakirjaniku küsimuse mahapöörde- ja kiirendusradade puudumisest uute elurajoonide juures liigitab Männik diletantlike kilda. Normide järgi tuleb ehitada mahapöörderada siis, kui selle kasutajaid on ööpäevas vähemalt 300. Paarikümnest majast koosnevas elurajoonis ei tule see arv kuidagi täis. «Selline koormus ei õigusta maksumaksja raha kulutamist,» leiab Kuno Männik. «Aga kui neisse kohtadesse tuleb paarsada või sadagi pöörajat, küll me siis lahenduse leiame. Ükski tee pole ju kunagi lõplikult valmis.»
> Loe edasi |
kõik galeriid
