Fotograaf nägi 12.09.2007 00:01 Margus Ansu, Postimees
Vanaisa, miks pannakse haudadele küünlad põlema, küsis väike poiss ühel
külmal sügispäeval, kümmekond aastat tagasi, kalmul tikku kraapsa-valt
taadilt. Kas sellepärast, et surnutel soojem oleks, ei mallanud põnn
vastust ära oodata. See poiss oli minu poeg ja taat minu äi. Ma ei mäleta enam, mida mu äiapapa vastas, kuid meelde on jäänud just see lapselikult naiivne mõttekäik, millele polegi nii lihtne vastust leida.
Tõepoolest – miks?
Kas näitamaks, et me mäletame ja hoolime neist, keda meie keskel enam pole? Kuid vahest hoopis aukartusest surma ja surnute ees? Kes teab, äkki on hauatagune elu ikkagi olemas ja meie hoolimatust nähes võivad lahkunute hinged meie maiseid toimetamisi häirima tulla?
Võib-olla on see soov paluda nii oma mõtetes andestust halva sõna, tehtud või tegemata teo eest? Saada sel moel tagasi hingerahu? Või äkki alles nüüd sellega ütlemaks: «Ma armastan sind.»
Põhjusi võib olla kümneid, kui mitte sadu. Peaasi, et me ei süütaks küünalt või korrastaks hauda pelgalt kartusest pälvida sugulaste, naabrite või tuttavate halvakspanu seda tegemata jättes. Et me ei teeks seda lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks.
Kõik tänased
