Keset Karlovat, Kuu ja Tähe nurgal, kus valgusti toimib vahelduvvoolu põhimõttel – vahepeal põleb ja siis jälle mõnda aega on kustunud olekus –, sattusid noored mehed sõnelusse. Politseiauto sõitis mööda ja asus rahu looma, kuid vallandus hoopiski jõuline vaatemäng.

Üks sõneleja äsas ärritunult seadusesilmale, nii et veri väljas. Kohemaid huilgas kohale kolm politseimasinat ja rusikaga vehkleja topiti erivärvides sõidukisse.

Kunst ja tõsielu

Ja kuigi selline silma ja kõrva paeluv seik oleks rakendatav tegevuskunstilises aktis, polnud Kuu ja Tähe nurga jõudemonstratsioon kunst, vaid tõsielu. Kuid siiski mingil määral selle sarnane, mida esitas Pärnust festivalile tulnud Non Grata noormees, ürgmeheks kehastunud Kaarel Kütas.

Ta oli selga pannud kodukitsede nahad ja kõndis Kalevipoja ausamba juurde. Käes oli tal kaks toorest latikat ja terava otsaga oks.

Ausamba jalamil üritas ürgmees lõket teha. Äkitselt kimas tema nina alla must

auto, muusikatümps pargipuude kohinat rebestamas ja killustik piduritest blokeeritud rehvide alt lendamas.

Autost löntsisid välja kaks rullnokka ja nende peibed. Üks nüüdisaegne paskaak oli eriti ülbe, nii et hakkas ürgse mehega tüli norima.

Kultuuride kontakt lõppes kurvalt. Kui kunstkiust kehakatetes noored olid loomanahkades meest käte ja jalgadega tümitanud, jäi too põõsa taha liikumatult pikali. «No mis te siin vahite, no juhtus, noh!» pöördus üks ülbitsenutest nende poole, kes olid teadnud performantsi vaatama tulla.

Publikut oli vähevõitu, mõniteist. Niisama palju vaatas Kütase kogenud kolleegi Siramit, kes leidis hotelli London vastas üles naeruväärse liiklusmärkide kombinatsiooni ja poriloigud, kuhu öösärgis kõhuli visata.

Nii üks kui teine ja kogunisti peaaegu kõik kümnepäevase interdistsiplinaarse avangardkultuuri festivali Eclectica üritused väärinuksid aga vaatajaid vähemalt kümme korda rohkem. Seal, kus oli publikut viisteist ühikut, võinuks olla sada viiskümmend, ja seal, kus oli viiskümmend, võinuks olla viissada.

Küllap oli reklaam nadivõitu. Võibolla polnud koolidesse teatatud, et tegu on eeskätt noorte kultuuriradikaalide festivaliga, mida väga väikese raha eest või suisa tasuta võiksid mõtlemis- ja elamusaltid õppurid vaatama minna?

Pakkumine ja nõudmine

Niisiis, suuremal osal Eclecticast ületas pakkumine nõudmise. OmaDraama olulisematel etendustel seevastu oli vaatajaid liigagi palju.

Näiteks Treffneri hoovi sisustatud teatrisaali Urmas Vadi näidendi «Elvis oli kapis!» esietendusele kogunes piletiga ja ilma ehk festivali kaelakaardiga nii palju vaatajaid, et tubli poolsada pidi püsti seismisega leppima.

Ka Sadamateatris esietendunud Mati Undi ja Ingomar Vihmari «Tühirand» tõi kokku enam kui täissaali.

Viimse piletini olid välja müüdud ka festivali aukülalise, Riia Uue Teatri «Pika elu» etendused. Küll aga pidi leppima hõredate ridadega mõni ammu rambivalgust näinud lavastus ja – kahju küll – ka kaugelt Leedu- ja Lätimaalt konkursikavva sõidutatud lavastused.

Et kolme Balti riigi teatritippude kogunemine oleks järgmistel kordadel sisukam, võtsid kolme maa teatriliidud vastu pöördumise oma kultuuriministrite poole. Statuudi muutmine ei kuulu seekordse festivali tegeliku elluviija, Tartus tegutseva sihtasutuse Eesti Teatri Festival pädevusse.

Tartlased võiksid rõõmustada, et nende kaaslinlane Mart Kivastik ja tema näidendi «Põrgu wärk» lavastuses Viinistus osalenud vanemuislane Jan Uuspõld said mõlemad OmaDraama auhinna. (Festivali kaheksa auhinnasaaja hulgas oli veel kolm isikut sama lavastuse trupist.)

Tartlastele rõõmuks

Rõõmu võiks Emajõe Ateena elanikele pakkuda ka asjaolu, et samal ajal samas linnas käinud festivali Eclectica väärtustasid oma teoste esimest korda avalikkuse ette toomisega mitmed avangardsed ja interdistsiplinaarsed loojad.

Rapla luuletaja ja kunstnik Mathura esitles kirjandusmaja krüptis oma maalide taustal fotorohket luuleraamatut «Kohalolu».

Tallinna koreograaf Sandra Z esietendas Sõbramajas oma «Alkust», mis koosneb tema soleerimisel rokk-kontserdist ja tantsulavastusest.

Vanas anatoomikumis tõi ID Salong kirjandushuviliste ette kirjanduslike ja heliliste maailmade looja Kiwa toimetatud antoloogia «Kangelasema toitepiim».

Lutsu teatrimajas uksed avanud Genialistide klubis tutvustas Õunaviks heliplaati «Toa tuur», mille lugudest on mitmed salvestatud lauljate kodudes Tartus.

Teatrifestivalil oli vastu panna lisaks kahele nimetatud esietendusele kahe teatriraamatu esitlus (Boris Tuchi raamat ja Draamakese kogumik) ning kolme näidendi (Indrek Hirve «Eller», Andrei Hvostovi «Henrik» ja Mart Kivastiku «Meie isa, kes sa oled...») esimene lugemine.

Niisiis andsid kaks ühel ajal toimunud festivali Tartus elamusi nii teatri- kui ka kirjandus-, kunsti-, muusika-, tantsu- ja filmihuvilistele.

Konservatiivsema värvinguga, põhiliselt laiale vaatajaskonnale suunatud teatrifestival kannatas nigela rahvusvahelise statuudi tõttu. Kohati vaid noorte loojate sisemisele ringile suunatud avangardne Eclectica paistis aga silma vähese vaatajaskonna poolest.

> Loe edasi