Kui ülikooli vanas keemiahoones keegi küsib, kes armastab keemiat, võib see tähendada, et jällegi on vaja pool tonni kaaluv aparaat neljandale korrusele tassida – uue keemiahoone projekti on joonestatud kaubalift.

See on kaheldamatult tähtis, et senisest julgemini võib oma keemialembust tunnistada.

Isegi mitte niivõrd sel põhjusel, et keemiateadus on eelmise keemiahoone valmimisest lahutava enam kui poole sajandiga kõvasti edasi arenenud, vaid et keskkonna- ja ohutusnõuded on karmistunud. Tõmbekappides mürgiste ja söövitavate ainetega töötades ei või äraimetavaid aurusid otse atmosfääri paisata, vaid need tuleb neutraliseerida.

Kitsas on

Vanasse majja ei mahuks seadmed ära, seevastu uues on tehniliste süsteemide tarbeks varutud terve korrus.

Olulistest asjadest tõstab Burk esile ka seda, et laborites vajalikud gaasid on ühiskasutuses, need juhitakse kabinettidesse torustike kaudu, mistõttu ei pea iga tarbija oma ballooni kohale vedama, seda hoidma ning renti maksma. Kumab kokkuhoiu võimalus.

Viljandi mnt 42 kinnistule ülikooli biomeedikumi vastu ja tehnoloogiainstituudi naabriks kerkivas kuuekorruselises hoones hakkavad õppe- ja teadustööga tegelema füüsika-keemiateaduskonna kõrval ka bioloogia-geograafiateaduskond, kehakultuuriteaduskond ja sotsiaalteaduskond. Maarjamõisa väljal saab ülikooli teaduslinnak tulevikus veelgi uusi hooneid lisaks.

Lühidalt ette vuristades on uude keemiahoonesse projekteeritud teadus- ja praktikumilaborid, auditooriumid, seminariruumid, raamatukogu, töökabinetid ning haldusruumid. Tartu Ülikooli planeerimistalituse juhataja Heiki Pagel viitab, et rõhk on selles majas praktilisel tööl ja teadusel, mida peegeldab ka, et loengusaalid on vaid maja esimesel korrusel, ülejäänud korrused on suurelt jaolt laborite päralt.

Nendele, kellele tundub sõna keemia niigi keeruline, selgitab Pagel laborite projekteerimise keerukust öeldes, et iga neist vajab eritingimusi: üks suruõhku, teine jahutust... Näiteks osa kasutatavaid kemikaale on mürgised ja osa võib plahvatada.

Burk märgib, et keemikud saavad pinda juurde umbes viiendiku ja lähemaks kümneks-viieteistkümneks aastaks peaks maja olema väga hea.

Nobeli küsimus

Tartu Ülikoolil on nobelistidega teatavasti kitsas käes, kuidas võiks uus hoone aidata probleemile lahendust leida?

Peeter Burk meenutab ajalugu, et 1857 käis keemiaprofessor Carl Schmidt mööda ilma ringi vaatamas kaasaegseid ja noobleid keemialaboreid, mille järgi sisustati ülikooli peahoone paremasse tiiba keemiakabinet. Läks pool sajandit, kuni esimene Tartu Ülikooli kasvandik, küll mujal töötades, Nobeli preemia sai. «Loodetavasti tänapäeval käivad asjad kiiremini,» ütleb ta.

Kui ehitaja otsimise riigihange sujub, võib uue keemiahoone ehitus alata juba tänavuse aasta lõpul. Ehitusajaks on rehkendatud 14 kuud.