Murrang Tallinna linnaehituses alles algab, leiab Soome linnauurija Sampo Ruoppila oma doktoritöös.   

Kõige ilmsem eristumise märk on uute ja läbinisti korrastatud elamute koondumine kesklinna, selle lähedusse või eeslinna eramute rajooni. Nendesse suudavad kolida vaid suhteliselt hea sissetulekuga inimesed.

Ruoppila sõnul hakkab eluaseme taset üha enam määrama sissetuleku suurus. Ta näitab täna Helsingi Ülikoolis kaitstavas väitekirjas, kuidas Tallinna elurajoonid erinesid üksteisest nõukogudeajal ja milline on olukord turumajanduse tingimustes.

Kui 1990ndate lõpus olid muutused suhteliselt väikesed, siis nüüd on need kiirenenud. Ruoppila uuringu järgi ei püüa Eesti elamupoliitika vähendada eluasemega seotud lõhede süvenemist.

Vähemkindlustatud inimeste elamist rahaliselt oluliselt ei toetata, linnale kuuluvaid üürikortereid on vähe. Ainult väike sissetulek ei anna õigusi linnale kuuluva üürikorteri saamiseks.

Liberaalse turumajanduse ideoloogia järgi määravad arengu suuna endiselt eraettevõtjad, kes on keskendunud kasumile.

Tallinnas innustatakse inimesi ostma omale elamispind ja eluasemelaenu taotlejaid hellitatakse madalate intressidega.

Ruoppila sõnul ei saa aga pidada iseenesestmõistetavaks, nagu oleks isegi  keskmise sissetulekuga inimestel võimalik vahetada oma eluase senisest parema vastu.

Eesti kommertspankade seisukoha järgi suudab vaid neljandik eestlasi oma sissetuleku põhjal võtta eluasemelaenu ja panna kõrvale sissemakseks nõutava rahasumma.

Tallinlaste valdav enamus elab endiselt Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe sarnastes linnaosades. Vaid Lasnamäel elab 120 000 elanikku, mis on ligikaudu kolmandik pealinna elanikest.

Soomlaste jaoks on Tallinna lähiümbrusel sünge maine, kuid kohalikele tähendab see Ruoppila sõnul neutraalset standardelamist.

Kõige vähempopulaarsed kohad asuvad Põhja-Tallinnas, Kopli poolsaare endistes töölislinnakutes.

Soomlased on ostnud Eestist palju suvekodusid, kuid huvi korterite vastu on suhteliselt tagasihoidlik.

Kui Tallinna kinnistud meelitavad, siis parimad kohad on Ruoppila arvates kesklinna ümbritsevates puitasumites. Vanade puitmajade väärtustamine on alates 2000. aastast oluliselt suurenenud, mistõttu Kalamajja ja Pelgulinna kolib üha enam keskmise sissetulekuga inimesi.

Soome uurija soovitab teha enne kindlaks, kas hoone karkass on terve ja kas teistel elanikel on ikka soovi ja võimalusi maja renoveerimisel osaleda.

Korterite hinnatõus Tallinnas on viimasel paaril aastal olnud nii kiire, et soovitaksin enne järele mõelda. Praegu pole võib-olla õige aeg korteri ostmiseks, ütles Ruoppila.

Sampo Ruoppila on 36-aastane linnauurija, kes alates 1999. aastast kuni selle aasta veebruarini töötas Helsingi Ülikoolis. Pärast seda töötab ta oma konsultatsioonifirmas.     

2005. aastal oli tal näiteks intenviiskursus magistritele Eesti Kunstiakadeemias.    

Toimetas Mari Kamps, PM online