Jüri Kõre: piiks, piiks – ja raha tuleb

Uurides mõni aasta tagasi munitsipaalüürnike majandusseisu ja käitumist rahaasjades, üllatas mind nende varjatud kohustuste suurus ja hulk. Tuhandetesse kroonidesse ulatuvad üüri- ja kommunaalteenuste võlad oli jäämäe veepealne osa.

Siiski võis osav kvalitatiivse analüüsi meetodite valdaja minu intervjuudest välja lugeda sotsiaaltöötajate tulevast tööpõldu.

Küsimusele «Mida te kõige rohkem vajaksite, et paremini toime tulla?» andis mitme vastaja vastus «Krediitkaarti!» märku uutest toimetulekustrateegiatest.

Uskumatud trikid

Juba 2007. aasta suvel oli piisavalt andmeid, et uute laenutoodetega on probleemidesse sattunud isikud, kes neile niisama lihtsalt ligi ei tohiks pääseda (eeskostetavad ja muu nn sotsiaalne kontingent).

Ometi väitsid ametimehed finantsinspektsioonist, et SMS-laenudega olulisi probleeme pole. 60 000 ülikallist laenu võtnud klienti (nii palju neid väidetavalt 2007. aastal oli) – ja ei ühtegi muret!

Aasta on möödunud, kuid riikliku bürokraatia arusaam asjadest püsib muutumatu. Teemat kommenteerinud sotsiaalminister Maret Maripuu juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et sotsiaalhoolekanne on omavalitsuste rida, distantseerides sellega ennast ja riiki vastutusest ning võimalikust sekkumisest.

Tõsi see on, sotsiaaltöötajad teevad uskumatuid trikke, et kuidagi oma klientide kulusid kontrolli all hoida. Balansseerides lubatu ja lubamatu piirimail, korjatakse oma seifidesse üüriraha (et siis, kui kviitung pärale jõuab, oma kliendi esmased kohustused täita), jagatakse pensioni või toetuse raha neljaks nädalasummaks, et see aeglasemalt kuluks jne.

Mõnikord on neist trikkidest kasu, mõnikord mitte. Kuid SMS-laenu võtjatega võitlemiseks neil ilmselgelt jõudu napib.

Paljud võlgnikud (Eesti Ekspressis intervjueeritud narkomaanid näiteks) pole sotsiaaltöötajate kliendid, enne kui nood jaole jõuavad, on mõõdukas laenusumma kogunud endale külge hiigelintressi. Ja ega isegi väljaõppinud võlanõustaja, hella hingega lastekaitse- või noorsootöötajast rääkimata, narkomaanist-elupõletajast üle käi.

Kuigi Toompealt ja mõnest ministeeriumist on kostnud dramaatilisi hüüatusi 400 protsendini ulatuvate kasumimarginaalidega SMS-laenude amoraalsusest, ei näi probleemi sotsiaalsete aspektide vastu keegi huvi tundvat.

Nõuda reegleid

Aga kas eraettevõtjate käitumine ongi nii amoraalne? Viiekroonise parkimisvõla eest kirjutatakse ju omavalitsuse volitusel välja 480-kroonine viivistasu nõue. Formaalselt pole tegu intressiga, kuid summa on pea sada korda suurem kohustusest!

Samasse, avaliku sektori ahnuse rubriiki kuulub hiljuti avastatud politsei rakendatavate liiklusrikkumiste miinimumtrahvide nimekiri. Piiks, piiks – ja raha tuleb! Avalikule sektorile.

Võib mõista liberaalsete majandusteadlaste ponnistusi seletada kallist laenurahast elavate kodanike arvu kasvu majandushariduse puudulikkusega. Reguleerimata turg (aga seda SMS-laenu turg ju on) on nende usk ja armastus. Pealegi, puupäid, kes intressiarvutust kunagi selgeks ei saa, jagub. Nende õpetamisega võib endale elu lõpuni koolitusturu kindlustada!

Paraku on kallis võlgu elamine ammu tuntud ühiskondlik probleem koos väljakujunenud rutiinsete lahendustega.

Raskustesse sattunud tavalaenajale on meedias mõningaid käitumisjuhiseid juba jagatud ja neid pole sobilik praegu korrata. Tavalaenajast erinevalt võiks siiski suhtuda sotsiaaltöö klientidesse. Hoolekande alal tegutsejad peaksid unustama oma tagasihoidlikkuse ja nõudma teatud reeglite kehtestamist ja nende täitmist.

Kolm tingimust

Esiteks ei tohiks kõne allagi tulla intresside, viiviste jm laenu külge poogitava tasumine eestkoste all olevate inimeste poolt ilma eestkostja nõusolekuta antud laenudelt. Sotsiaaltöötaja ei pea oma aega raiskama ebaseaduslikke tehinguid teinud ärimeeste veenmiseks selles, et nende tehing oli ebaseaduslik.

Teiseks peaks potentsiaalse laenuvõtja suhtes hooldajakohustusega inimesel olema võimalik üheainsa telefonikõnega blokeerida laenu võtmine kõigist laenukontoritest.

Riik ja omavalitsused on varmad hooldamiskohustusega inimestelt kasseerima raha nende lähedaste hoolduse, ravi vm teenuste eest, kui aga on vaja sedasama inimest kaitsta võimaliku rahakaotuse eest, siis riigi aktiivsus (tahe sekkuda) raugeb.

Kolmandaks tuleks siiski veel kord kaaluda paljudes riikides edukalt kasutatavat lahendit – refinantseerida kõrge intressiga kohustusi soodsamate, madala intressiga laenude abil.

See ei saa olla üldine, vaid erandlik lahendus (kui ohus on laste heaolu vms).

Kuna Eestis ei saa omavalitsus panka või laenukontorit mängida, peaks lahendus olema riiklik. Võib ennustada, et selline samm ei leiaks paljude kaaskodanike heakskiitu, aga oleks oluline Eesti ühiskonna hoolivamaks muutmise okkalisel teel.