Tegelikult ei ole vaja sellist üritust välja mõelda, sest just niisugune nägi välja seitse aastat tagasi peetud Eesti Panga sünnipäev, rippujateks olid kunstnikud Ene-Liis Semper ja Kiwa ning aktsioon sümboliseeris euro ja krooni ühinemist (olgu öeldud, et üks kunstnikest kehastus euroks, teine krooniks ning nende vahel sõlmiti abielu).

«Performance ehk tegevuskunst on kunstiline tegevus, milles on oluline protsess. Vastupidiselt häppeningile, kus tegevus/aktsioon käib juhuslikult, on performance’is tegevus või protsess enne välja mõeldud või kokku lepitud. Kolmas asi on situatsionlistlik akt, kus suhestutakse sotsiaalse ruumiga või teise inimesega,» defineeris Tartu performance’ite-isa Kiwa sõna, millega võib iseloomustada ka seitsme aasta tagust tegevust pangapeol.

Kiwa on üks väheseid tartlasi, kes tõsiselt tegevuskunsti teevad. Talle endale meenuvad veel Meelis from Tartu ja Enn Tegova.

Performance’itega pigem hobi korras tegelevaid inimesi leidub meil küll. Ühe näitena võib tuua kolmest Tartu tüdrukust koosnevat gruppi nimega Leegion. Üks efektseimaid nende korraldatud performance’id oli poksimatš Sadamateatri laval, kus kaks mikrominipükstes ja hiigelkontsadel neidu pooleteist meetri kõrgusel laval omavahel poksisid, matšide vahepeal šampust jõid ja pokaale purustasid.

«Meie taidlemine ei olnud väga sügavmõtteline, aga see oli protest võtame-end-paljaks-loobime-loomaverega-ja-röögime-mentaliteedi vastu. Performance võib ka visuaalselt kaunis olla,» ütles Leegioni liige Kerstin. «Tibidekunst, nagu Mari Sobolev (kunstikriitik – M.K.) meie kohta ütles, kuigi jah, see sõltub vaatajaist, kuidas nad meie tegevust tõlgendavad.»

Sadamateater on just see koht Tartus, mille üritustel tasub perfoka-huvilisel silma peal hoida. Näiteks on seal toimunud rahvusvaheline tegevuskunstifestival Diverse Universe ja kõrgema kunstikooli korraldatud mood.tants.performance.

Info leidmine performance’ite kohta ei ole aga sugugi lihtne. «Laiem avalikkus on liiga labase maitsega, et performance’itest midagi huvitavat leida, kuna seal ei tooda, nagu muus kultuuris, kõike kandikul kätte, vaid peab ise edasi mõtlema, tõlgendama, teinekord lihtsalt laskma asjal enda sisse tulla ja pesa teha, nagu vaiksel kaugusest kuuldaval muusikal,» põhjendas Kiwa, miks ei ole vajagi tegevuskunsti laialt reklaamida. Mingil määral info siiski liigub, meilinglistides ning mõnikord ka plakatitel ja flaieritel.

Aga miks ikkagi korraldatakse performance’eid? «Selle eesmärk on kunst, sekkumine, kommunikatsioon, situatsioon, suhestumine, lõhestamine.. neid eesmärke võib olla tuhandeid, see oleneb kunstniku ideest ja sellest, mis antud ajastul oluline on,» selgitab Kiwa. «Halvimal juhul [on eesmärgiks] ka meelelahutus.»

Mis saab, kui mõni lehelugeja ärkab hommikul, ja tunneb, et tal on inimestele midagi olulist öelda. Kas raeplatsis millegi kuulutamine on performance? Vastus on põhimõtteliselt jah, ainult see oleneb... näiteks sellest, kas see, kes esineda soovib, on piisavalt avatud ja valmis, et toimuks midagi senitundmatut ja haruldast. Ja midagi sellist, mis toimub vaid teatud hetkel, teatud kohas ning mida ei saa osta ega müüa.

Lauri Kulpsoo, Ove Maidla, Margus Ansu ja Timo Tootsi fotod