Võib küll öelda: «O tempora, o mores», kuid ajad ja kombed pole 11 aastaga meie naiskunstnike meeltes muutunud. Feministlik diskursus on omandanud kindla koha, ometi kehtivad endiselt patriarhaalsed käitumisnormid ja strateegiad. Sellise teema võtsid taas käsile Eveli Varik ja Alide Zvorovsky Jaani-Seegi muuseumis «Aplausi» nime all. Kunstnikud ei lähtu erinevatest poststrukturalistlikest feminismiteooriatest, mõttekonstruktsioonidest ega psühhoanalüütilistest dekonstruktsioonidest. Autorid (loe: naised) võtavad aluseks enda elu ja kogemused. Anonüümne akt (Foto)graafiku Variku ja maalikunstniku Zvorovsky koostöö meenutab Eugéne Durieu’ ja Eugéne Delacroix’ vahelist taktikat, kus esimene tegi aktifotosid ning viimane maalis samu kompositsioone. See toimus 1850ndatel, kui nn dokumenteerijad olid mehed. Durieu ning Delacroix keskendusid modelli anonüümsusele, ei leidunud ühtegi identifitseerivat fakti ei nimele ega näole. Peaaegu sama taktikat, aga märksa sõltumatumas ja isikupärasemas käekirjas järgivad Varik ja Zvorovsky. Seejuures võib nende ühisprojekti vaadelda tänapäevase romantismi tasandil, mis on varjatud bukett või lõhn mahavaikitud probleemidest. Charles Baudelaire pidas oma tollastes kirjutistes Durieu’d ning Delacroix’d nonkonformistideks. Meie naiskunstnikud seda kahjuks või õnneks enam olla ei saa ja arvatavasti ei tahagi. Nende puhul on loomingu juures pigem tegemist autobiograafiaga. Jean-Auguste-Dominique Ingres’ maalid, mida on kunstiajalooliselt peetud naise allegoorilise erootikakujutise kvintessentsiks, jäävad selle väljapaneku puhul kommenteerimata, sest nüüd võtavad «sõna» naised ise. Oma osa mängib väljapaneku juures ka kohaspetsiifiline Jaani seegi atmosfäär, kus püsiekspositsiooni mitmesajaaastased inimluud ja -kondid pakuvad kontekstuaalset lisaväärtust miljöös. Isegi kahju, et sellises kohas näitusi muidu eriti ei tehta. Naine või kunst? Sellises tammsaarelikus «Elu ja armastuse» tõlgenduses, mida pakuvad Varik ja Zvorovsky, jääb peateemaks naise seksuaalsus, mis konstrueeribki kogu vaatepunkti. Variku dekadentlikud kuldraamis aktifotod ning Zvorovsky heas mõttes robustsed maalid mõjuvad dialoogina värskes õhus. Positivistliku maailmavaate esindajatena ei võitle nad millegi vastu ega millegi eest, vaid lihtsalt enda eest. Variku dekadentlikud tööd on välja pakutud iroonia võtmes. Feminismikriitikud peavad dekadendi teadvust omaseks meessoole. Meeste teadvust piinab dilemma, kus tunnistatakse nii armastuse saatanlikku kui perversset loomust ning naise põlastusväärset olemust. Seejuures ei suudeta paratamatult ilma naiseta elada. Sellega püüavad ka kunstnikud öelda, et dekadendi teadvus on mehe teadvus, kus naise seksuaalsuse konstrueerib mehe vaatepunkt. Kunstiajaloo ja feminismi eripära on teadlaste hulgas palju poleemikat tekitanud. Kas see on tõesti vaid meestele mõeldud perspektiiv? «Naised, need on kunstniku hukatus! Kuni ta ei suuda selgeks teha, kumba ta rohkem armastab, naist või kunsti, läheb käes kõik lörri. Ei saa kahte jumalat teenida. Lev Tolstoi sõnul on tema kangelane tõde. Aga tõde kunstis on ju meie tõde, mida me usume, mida pooldame. Naisega on samuti. Me otsime ja hindame naises seda, mida ise tõeliseks peame.» Need ilusad read on pärit Eduard Järsi romaani «Sõnad on aur» tagakaanelt. Kuldsed sõnad. Seal kirjutas mees, siin aga jälle naine. Näitus Aplaus Eveli Varik ja Alide Zvorovsky Tallinnas Jaani-Seegi muuseumis Avatud 23. juulini |
