Jüri Kõre: töösuhete paindlikkus kui pettekujutlus

Kui võrrelda neid väljaütlemisi sotsiaaldemokraat Eiki Nestori hinnanguga, et uus seadus ei pea vastu üle kümne aasta, siis võib muidugi kiuslikult küsida, kas sotsidega tugevat hingesugulust tundvate ametiühingute esindajate väljaütlemised olid ikka siirad. Aga algav parlamendiarutelu lisab uut infot ja annab osapooltele võimaluse uuteks seisukohavõttudeks.

Töölepinguseaduse eelnõu 51 lehekülge teksti ja 106 lehekülge seletuskirja on paberihulk, mida meie 600 000 palgatöölise enamik läbi ei loe.

Erinevalt perekonnaseaduse eelnõust, mida hoolega analüüsisid nais-, mees- ja pereorganisatsioonid, pole ka samavõrra suurt organisatsioonide ringi, keda tööturg paeluks. Seetõttu kujuneb inimeste enamiku arusaamine ajakirjanduses öeldud seisukohtade pinnal.

Eelnõu iseloomustamiseks on kõige sagedamini kasutatud väljendit «töösuhete paindlikkus». Veidral moel pühendab seletuskiri paindlikkusele ainult lehekülje teksti. Konstateeritakse, et «tööõiguse paindlikkust on keeruline mõõta ja päris ühtset moodust selle hindamiseks ei ole». Vaat siis paindlikkust!

Kõige lihtsam on seda nähtust kirjeldada ajalise paindlikkuse kaudu. Kindlasti õnnestuks meil tuua ettevõtetesse ja äridesse lisaks inimesi, kui tööandjaga oleks lihtsam leida osalise tööajaga töötamise lepet. Tööjõupuuduse tingimustes on asjade selline areng mitte ainult inimese, vaid ka ühiskonna huvi.

Paraku on olemasolevat seaduseteksti lugedes («Avalikes huvides ei ole määrata ega piirata töö tegemise aega ega muid lepinguosaliste eraõiguslikke kokkuleppeid») raske eeldada, et tänasega võrreldes midagi muutuks. 2007. aastal oli meil osaajaga töötajaid 8,2, Euroopa Liidus keskmiselt 18,2 protsenti.

Eelnõu seletuskirjas on näited naaberriikide töösuhete jäikuse/paindlikkuse kohta. Paraku ei ole need sugugi innustavad. Bulgaarias, Ungaris ja Tšehhis on näiteks tööhõive jäikuse indeks umbes kaks korda madalam kui Eestis – seega on tööturg seal formaalselt paindlikum. Samas pole hõive neis riikides meie omast suurem jms.

Ilmne kaotus

Palgatöötajate põhiosa huvitab kõige rohkem ikkagi vallandamisega kaasnev hüvitis. Selle koostajate poolt oleks aus peamise muudatuse sisu selgelt välja öelda: tööandja maksab senise 2–4 kuu vallandamishüvitise asemel tulevikus ainult ühe kuu hüvitise. Töötaja seisukohast ei saa seda mingi trikiga nimetada positiivseks muutuseks.

Seejärel on võimalik taotleda töötuskindlustuse hüvitist ja viimase tõus on loomulikult hea uudis (esimese 6 kuu jooksul senise 50% asemel 70% varasemast palgast, järgneva 6 kuu jooksul senise 40% asemel 50%).

Kuid arvuta, kuidas sa arvutad, töötuskindlustuse hüvitise tõus ei korva koondamishüvitise kärpimisest tulenevat kaotust.

Samas ega ühiskonnas ole mingeid märke, et töölepinguseaduse isa ja ema (ministrid Lang ja Maripuu) muutuksid Eestimaal niisama ebapopulaarseks nagu Peter Harz Saksamaal (Volkswageni kontserni personalidirektori Harzi juhitud komisjoni ettepanekute järgi karmistati aastail 2003–2005 märkimisväärselt saksa tööturupoliitikat).

Eelnõus olevate positiivsete muutuste loend pole sugugi lühike (tõuseb töötuskindlustuse hüvitise määr, samuti töötutoetuse tase, hüvitist 40% palgast hakkavad saama omal soovil lahkunud jms). Muudatustest võidavad ka omavalitsused, sest vähenevad toimetulekutoetuste maksmise kulud (suurim toimetulekutoetuse saajate rühm on töötuga leibkonnad).

Prognoositav töötuskindlustuse hüvitise väljamaksete kasv nõuab töötukassa ressursside suurendamist ja töötuskindlustuse määra tõstmist 2010. aastaks tänaselt 0,9% protsendilt erinevate stsenaariumide järgi 1,1– 2,1 protsendini. Tõus on ette nähtud valdavalt töötajate maksuosa suurendamise varal.

Töövõtja maksukoormuse tõusu põhjendatakse demagoogiliste väidetega, et «töötaja suurem maksukoormus on töötuskindlustuse puhul n-ö normaalne» või «tegelikult tuleb kogu maks niikuinii ettevõtte kassast».

Tühjad lubadused

Normaalne on siiski tööandja suurem maksukoormus. Sellest reeglist eristuvad Kesk- ja Ida-Euroopas ainult Eesti ja Sloveenia. Teiseks väidavad kõik hinnatumad töö ökonoomika käsiraamatud, et sotsiaalmaksu kulude jaotus tööandja ja töövõtja vahel on tinglik, tehniline küsimus.

Tüüpiline väljend, mis selgitab sotsiaalmaksu allikaid: «Tööjõu täiesti elastsusetu pakkumise korral kannavad sotsiaalmaksu täies osas töötajad vähenenud netopalga vormis.» Nii et sotsiaalmaksu jaotus on tehniline küsimus, sisuline tähendus on maksu suurusel, mille kasv kärbib igal juhul töötaja sissetulekut.

Tõsi, õpikust keerukamates teostes tuuakse näiteid juhtudest, millal tööandjad on sunnitud kandma mingi osa neile määratud maksust. Aga need on erandid, mida praegu pole põhjust käsitleda.

Teine töölepinguseaduse eelnõu kiituseks öeldav stampargument on, et «töötud leiavad kiiremini uue töö». Ega ikka leia küll! Me saame veel enne kõnesoleva eelnõu seaduseks saamist teada, kuidas läheb 900 koondataval Kreenholmi töötajal.

Erinevalt paljudest varasematest kollektiivsetest koondamistest on nendega eelnevalt tegeldud, hinnatud nende oskusi ja motivatsiooni, pakutud töökohti Ida-Virumaal, Loksal, Tallinnas jm. Praegune ligikaudne asjade seis on ikkagi selline, et pooltel neist on lootust uuele töökohale, pooled aga kasvatavad tehaseväravate sulgumise järel lühemaks või pikemaks ajaks Narva töötute ridu.

Kõigis Eestimaa paikades lihtsalt pole piisavalt tööd ja töölepinguseadus ei too seda sinna juurde.