Barokiaegse esteetikaga seob Titova lavastust ühelt poolt vaatemängulisus, mis tuleneb tehniliste vahendite – videoprojektsiooni, valgusmängu, kiikede – kasutamisest, teiselt poolt aga muusikaline kompott, siin siis erinevate 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse heliloojate teostest, mille Taavi Kerikmäe oli tervikuks sulandanud. Paraku tuleb muusika lindilt – kuhu küll on jäänud ooperiteatri elava muusika kasutamise traditsioon?Kuigi jutustusi võib rääkida ka pelgalt meele lahutamiseks, on raske leida lugusid, milles täielikult puuduks mingi õpetlik või moraalne iva. Nii on see olnud ka tantsu˛anris esitatud lugudega: kui on sü˛ee, siis on ka karakterid ja sü˛ee arendus, soovitavalt loodud liikumisvõtteid kasutades. Karakteriteta «Peeter Paanis» paraku tantsuliselt väljajoonistatud karakterid puuduvad ning Wendy ja Peeter Paan meenutavad pigem armunud paari kui lapsi. Nende duetid on üles ehitatud kui klassikaliste ballettide romantilised õhkamised – kaunid ja mitmeid suuri klassikuid meenutavad. Haldjas Tinker Bell tuletab oma liikumisjoonise koketse kapriissusega meelde balleti-Amoreid; roostes mereröövlid, kelle roostetanud olemuse toob esile vaid puujalgne kõnnak, manasid silme ette Meryl Tankardi «Okasroosikese» aednikud; nende kapteni käte peal seis jääb paraku üksikuna efekti taotlevaks. Härra ja proua Darling on küll pisut selgema koreograafilise kontuuriga, kuigi härra mõjub kui eputav keigar, mitte kui tõsine ja hõivatud raamatupidaja – nende lühikest duetti vaadates meenusid miskipärast stseenid Ashtoni varastest ballettidest. Tegelased, kelle liikumistekstis on just neile omast karakterit, on õhupallidel kiikuvad näkid, kes aga kahjuks muu melu sisse ära kaovad. Metshaldjate nurgeliselt efektsed liikumised meenutavad kergemeelseid naistegelasi – näiteks Murdmaa prostituute «Võlumandariinis» ja «Kadunud pojas» või Kuradikest «Maailma loomises»; keerlevad vihmavarjud nende käes pärineksid justkui mõnest Hiina-ainelisest teosest. Kuna rollide sisemine iseloomustus on nõrgalt välja joonistatud, saavadki tantsijad esitada üksnes välist joonist, ja seda teevad nad igati meeldivalt, liigutused on sooritatud kerge enesestmõistetavuse ja vabadusega; trupp elab, balletistuudio lapsed on võluvad. Sarnaselt karakterite puudumisega jääb vajaka ka tegevuse koreograafilisest arengust. Kui vanades ballettides kannab sündmustikku sageli tantsuline pantomiim, mille abil selgitatakse tegelastevahelisi suhteid ja toimuvat, siis «Peeter Paanis» viib tegevust edasi videoprojektsioonis lendamine, mis kannab tegelased ühest situatsioonist teise. Haldjate laguun on koreograafiliselt keelelt ja ruumiseadelt otsekui Petipa ballettide unenäostseen; Piraatide öö ja allveelaev mõjuvad kui Fokini teoste «rahvastseenid», mida ilmestab törts ehtsat tulepurskamist. Kokkuvõttes toob «Peeter Paan» ilmekalt välja viimastel aastatel kohalikus tantsupildis domineeriva suuna: video ning liigutuste laenamine ja kombineerimine (tore muidugi, kui meistritelt) on tähtsam kui kujundlik mõtlemine tantsus ning oma liikumiskeele ja kujundite süsteemi loomine. Mängib efektidele Idee näib olevat tähtsam kui selle teostus, lavalised (sh ka tantsulised) efektid olulisemad kui see, milleks neid kasutada. Vaatajalt ei nõuta muud kui seda, et ta tuleks ja laseks end meeldiva muusika saatel lõdvaks ning naudiks pretensioonituid ilupilte – Estonia teatri «Kameeliadaam» on Vanemuises leidnud väärilise partneri «Peeter Paani» kujul. Uus ballett«Peeter Paan» Koreograaf-lavastaja Oksana Titova Kunstnik
Elo Soode, kostüümikunstnik Mare Tommingas, muusikaline kujundaja Taavi
Kerikmäe, valguskunstnik Airi Eras ja videokunstnik Andres Tenusaar Esietendus Vanemuise teatris 8. märtsil |
