Pole just kaua aastaid sellest tagasi, kui moodustati linna monumentaalkunsti nõukogu. Kas selle soovitustest lähtudes või mitte, aga nõukogu kureeriv aselinnapea Hannes Astok suutis läbi suruda Kalevipoja-kujulise Vabadussõja mälestusmärgi koopia rajamise Emajõe äärde.

Tartu varasematest juubelitest teada hoogtöö oma ajaloo ülestähendamiseks on linna tabanud ka taasiseseisvumise ajal. Jakob Hurt jäi komisjonide soovitustest hoolimata sinna, kus ta on, teda ei lükatud tagasi tiigi poole Vanemuise pargi sügavuses. Linna otsustajatele polnud ju komisjoni soovitusi vaja. Otsustage nüüd ise, kas ta on käiguteedel või mitte.

Mõttetu on mainida neid parteikomiteede kureeritud nõupidamisi Friedebert Tuglase ja Oskar Lutsu monumentide paiknemise asjus. Mõlema juhuslikkus on silmaga näha, aga nad on siiski paigaldatud.

Edasi järgnes paljude monumentide ümberpaigutamine hoidlatesse, aga see pole antud loo teema.

Läbikukkunud Tubin

Uus teema oli Eduard Tubina monumendi paigaldamine Vanemuise teatri ette. Olles ise küll küsinud 1960. aastate lõpus tuntud heliloojalt autogrammi, ei oska ma siiski selle teo väärtusse rohkem suhtuda kui monumendi žüriis olles.

Kohalikud poliitikapomod nagu Hannes Astok ja Aivar Mäe olid täiesti ära tehtud toonasest ERSP/Isamaa supersaadikust Vardo Rumessenist, kelle hinnang dirigendi käte asetusele määras kavandi valiku. No kes viitsib ühe monumendi tegemiseks kuluva tühise raha pärast Rumesseniga vaielda. Ammugi mitte mittetartlastest Mäe ja Astok, kellele on ükstakama, missugused monumendid on otse Vanemuise fassaadi ees. Aga otsustajad olid siiski nemad, kes olidki ju selleks seatud.

Ajapikku selgus Vanemuise teatri pikemgi ajalugu, mille sees oli oma osa täita Karl Menningul, ning teatrijuht Mäe oli sunnitud leppima teatri saja aasta juubeli komisjoni märkusega teatriloo algusaegade kohta. Nii pandigi Menningu pöörlev kuju sinna ülemisele terrassile, tühja sellest Tubinast. Koidulale, Jann-senile, Irdile ja teistele soovitas Mäe luua ju omamoodi skulpuuripargigi.

Egas mul sellest asetusest suuremat lugu olekski, kui Tubina puhul ette nähtud kujundlik programm tõepoolest tänapäeval töötakski. Kõik see vastamine raekoja kellalöökidele ning liiklusintensiivsusele Riia tänaval. Iga gongi pihta tulnud löögile pidi vastama terve lõik Tubina oopustest. Valgustus pidi käituma vastavalt muusikale. Valjuhääldid tänaval pidid kuulutama etenduse algust teatris. Lisaks veel palju teisi võimalusi.

Heliinstallatsiooni põhiautorist Louis Dandrelist pole Tartuga seoses rohkem kuulda olnud ning eks vanameister pisut häbenegi seda pea ees Eesti vette hüppamist, kus tulemus jäi kavandatuga võrreldes olematuks. Isegi tuled põlevad Tubina monumendil nii, nagu kõigevägevam parasjagu juhib, ja sage pirnide vahetamine pole just kerge ülesanne.

Maailmas tehakse selliseid audiovisuaalseid skulptuure palju, aga neid osatakse ka ülal pidada. Ega see siis mingi tavaline pronksitükk ole! See on ilmselt rikkamate kultuuride lõbu, mis vajab raha. Insenertehniliselt jäi väike Eesti suurele ideele selgelt alla. Aga nii oli vägevamate soov.

Õnneks pöörleb Mare Mikofi elegantses poosis Karl Menningu skulptuur Vanemuise ülemisel terrassil kenasti ning loodetavasti pole tema kuullagreid nii lihtne rivist välja lüüa. Ehkki hoolt vajavad needki.

Lotman purskkaevul

Järgmisena ilmus eikusagilt idee rajada ülikooli raamatukogu ette purskkaevude kohale Juri Lotmani mälestusmärk. Olen juba üle kümne aasta rääkinud, et akadeemiliste isikute Panteonil, Toomemäel, pole ühtegi 20. sajandi ülikooli suurkuju mälestavat taiest.

Vene akadeemilist skulptuuritraditsiooni järgiv uhke paruka ja vuntsidega Lotmani portree oleks just sobiv paariline samast akadeemilisest koolkonnast kantud K. E. v Baerile. Nüüd aga tekkis kellegi taunokangrolikust kavandist võiduprojekt purskkaevude kohale.

Julgen isiklikestki mälestustest seostada Lotmanit rohkem Toomemäe ja vana raamatukoguga toomkirikus kui selle uue asupaigaga Struve tänava ääres.

Aga eks tema suurim järgija ja õpilane Tartus Peeter Torop, kes ise oli žüriis, tunneb paremini, missuguse semiootilise märgiga tema õpetaja seondub. Ilmselt on Karmini suurepärast Leroux’ monumenti Tallinnas Pirita teel ja teisigi nüüdisskulptuuri maailmaeeskujusid järgiv purskavate jugadega veetorudest võrgustik semiootiliselt vastuvõetavam ja mõjub Juri Lotmani portreed kujutades parema märgina.

Vaja on hoolitsust

Nüüd kerkib üles juba uus idee: Johan Skytte Toomemäele riigikohtu hoone ette. Võistlustööde valik polnud just parimate killast, aga ometi võib sealtki leida paar põnevat tööd. Loodetavasti pole need jälle seotud imeliste valgus- ja heliefektide või imekallite materjalidega. (Siiski oli esitatud tööde seas üks klaasist sein reljeefse Skytte figuuriga.)

Siinjuures meenutagem sedagi, et ülevalgustatud Kalevipoja kõrval on pimeduses Kreutzwaldi, Lutsu, Abovjani, Treffneri ja Tuglase ausambad.

Kas samasugune hoolimatus ei taba lisaks neile ja Tubinale ka Skyttet või Lotmani torusid? Näiteks võiks jäätunud Lotmani monument olla huvitav mõistatus semiootika talvekoolist osa võtvale rahvusvahelisele seltskonnale, et millist Puškini luuletust on siin õigupoolest kujutada tahetud. Ometi tundub mulle ajalooliste persoonide ja eriti meeldejääva profiiliga Lotmani puhul olevat kõige õiglasem ja sobivam tavaline pronksist realistlik lahendus – pole moodne, sobib kõigile ja jääb meenutama.

Kallimate ja nüüdisaegsemate lahenduste puhul peab kohalik kommuun rohkem pingutama, kui ta seni näidata on suutnud.