Vanadele ainus ja parim võimalus
12.02.2008 00:01
Silja Paavle, Tartu Postimees
«Kui jääd vanaks ja enam pole kedagi, kes su eest hoolt kannaks, on
hooldekodu parim koht,» kinnitas Vello Rootsman, kes aasta eest sattus
koos abikaasaga elama Lõuna-Eesti hooldekeskusse. |
|
|
|
Gangreeni tõttu kahe aasta eest jala kaotanud 77-aastane mees elas koos kümme aastat noorema abikaasa Tamaraga Tallinnas Kalamajas.
Et ka Tamara kasutab kõndimisel toena keppi, ei tulnud abielupaar enam omaette elamisega toime.
«Tuul puhus korteri seintest läbi ja talvel oli ikka päris külm,» kirjeldas Tartumaal sündinud ja kasvanud Vello oma varasemaid elutingimusi, mis praegustest erinevad nagu öö ja päev.
«Nii puhtaid ja säravaid kohti on Eestis vähe,» kiitis ka Tamara oma uut kodu, ühte tuba Hellenurmes asuvas Lõuna-Eesti hooldekeskuses. Tema sõnul annavad Hellenurmes heale enesetundele palju juurde ka tublid, asjatundlikud ja sõbralikud hooldajad.
Tamaral ja Vellol ei ole lähedasi, kellelt üldse abi paluda, Nõo hooldekodus elavatel Valve Jantsusel ning Elsa Salujõel on need aga olemas. Poolteist aastat tagasi oli hooldekodusse elama asumine ainus väljapääs, kinnitas 61-aastane Valve, kes kaotas liikumisvõime juba 28 aastat tagasi.
Valve abikaasa ja tütar käivad teda tihti vaatamas, pidevat hooldust vajava pereliikmega ei tuldud aga kodustes tingimustes enam lihtsalt toime. «Siinse eluga olen väga rahul,» kiitis naine, kes praegu ootab pikisilmi hooldekodus remondi lõppemist – siis pääseb ta ka koridori peale liikuma.
Tema toakaaslane, 64-aastane Elsa Salujõe elab Nõo hooldekodus aga juba neljandat aastat. Tema elas üle liiklusavarii, mistõttu üks kehapool ei liigu korralikult.
«Poeg elab mul Tallinnas ja tema ütles, et mis ma seal kodus ikka üksi teen, kui hakkama ei saa, ja pealegi oleks ma seal täitsa üksi ka,» meenutab ta ja on nende argumentidega täitsa nõus.
Nõos on olemas tal kaaslased, kellega suhelda, ning ka võimalused endale meeldivate asjadega tegelda – näiteks laulda ja võimlemas käia. |
|
|
|
|
Kõik tänased
