| Sünteetilist hiniini luua püüdes avastas William Perkin aga värvaine, mis andis intensiivse lilla tooni – sirelililla. Perkin taipas, et aniliinlilla avastamisel on majanduslik tähtsus, ning patenteeris oma avastuse. Isa rahalisel toel asutas ta Lääne-Londonisse Greenfordi maailma esimese sünteetilise värvi tootmise vabriku. 1860. aastate moepealinnad Pariis ja London olid Perkini värvist vaimustunud. 1862. aasta kuninglikul näitusel kandis kuninganna Victoria sirelilillat siidkleiti.William Perkini edu kannustas teisigi keemikuid. Lühikese ajaga loodi terve sünteetiliste värvide vikerkaar. Ka töösturid taipasid, et uudsed erksad ja samas odavad värvid on ostjate meelitajad. 1869. aastal töötati välja punase värvaine alisariini (sisaldub ka madarajuurtes) tootmise tehnoloogia ning 1897. aastal alustati sünteetilise indigosinise tootmist. Sünteetiliste värvide hulk muudkui suurenes ning need hakkasid ka aina rohkem asendama looduslikke värve. Poevärvidega saadi nii eredaid toone, mida taimevärvidega iial värvida ei õnnestunud. Need olid ka pesemis- ja valguskindlad. Siis jõudsid aniliinvärvid ka Eestisse. Seni olid eestlaste rõivad olnud enamasti kas linavalged või lambapruunid, -hallid ja -mustad, nüüd hakkasid siinmail levima värviliste triipudega seelikud, vööd, kindad ja sukad. (TPM) Jutud on sündinud tänu Eesti Rahva Muuseumi kunstnikuJane Liivi ja giidi Virve Tuubeli tarkustele. Lugude all on Kihnu kördi triibumuster. |
