Mind on.

Ma ei tea, kas sellest sobib nüüd kirjutada, aga minul seostub potisinine mu lapsepõlve emaileeritud pissipotiga. Kui öeldakse potisinine, kujutlen mina sisimas, et: ahhaa – see on siis see sinine!

Samal teemal: Sirelilillat saatis tohutu edu

Kui nii edasi mõelda, on eesti keeles mõistatusena näivaid värvisõnu musttuhat. Panite tähele – musttuhat!

Vana aeg on hall. Täitumatu unistus on helesinine. Mõni hobune on raudjas, teine kimmel. Aga kes on võik, kõrb ja tuhkur?

Valge ja must

Inimene elab keset värve ega mõtle neist. Kust ja millal nende nimed tulid, missugused on nende lood?

Praegugi näiteks: vaadake välja! Loodus magab ja värve on vähe. Maa on lumest valge. Aga miks valge?

Valge on seotud valgusega. Hommikul läheb ju ka valgeks. Õhtul teeme tööd tulevalgel ning öine romantiline jalutuskäik leiab aset kuuvalgel.

Valge on vana soome-ugri sõna ning kõlab kõigis läänemeresoome keeltes natuke sarnaselt.

Kurja inimese mõtted on aga mustad. Nägu on murest must. Silme ees läheb mustaks. Mina olen mustaverd tüdruk.

Miks on aga mustikal must nimi, kui mari ise on sinine?

Ei oska ma vastata musta ega valget.

Must on samuti soome-ugri sõna. Väga ammustel aegadel tähistas must kõiki tumedaid värve – sellepärast on mustikas must. Ja minul kui tõmmul tüdrukul on must veri.

Aga must tähistab ka negatiivset ja halba, sest miks me muidu kirume, kui peame kellegi musta tööd üle tegema. Või kuidas siis muidu naaber saaks naabrit mustata?

Minu lugu aga mustendab küsimustest, sest must tähendab ka suurt hulka.

Lapsepõlves pidin ma igal õhtul minema karjamaale ja koju ajama meie pere Maasiku. Miks pani mu ema oma tõmmule lehmale nimeks Maasik?

Suur hulk Eestimaa metsade jahiloomi – karu, rebane, metskits ja põder – on tõmmu või punakaspruuni karvaga. Muistsele kütile oli punane eluliselt oluline värv. Algul tähistaski sõna puna looma karva.

Ja seepärast sai ka meie pere piimaandja endale nimeks Maasik. Maasikas on punane.

Aga erepunast kohtab Eestimaa looduses harva. Sellepärast on punane harukordne värv. Nii harukordne, et sel on lausa maagiline tähendus.

Püha punane

Punaste marjadega pihlakat peetakse pühaks puuks. Punase lõngaga piiratud alale ei pääsenud kurjad vaimud ligi. Haige koha ümber seoti punane pael.

Eestlastel on punane veel jõu, tervise, nooruse ja rõõmu värv. Neiud olid ikka punapõsksed ja pulmarõivastes kasutati palju punast.

Punast värvi tähistas ka lepp. Lepp on muide kollakaspunase mähaga puu. Selle koorest sai vanasti punakat riidevärvi.

Nüüd on selge, miks lepatriinu on lepatriinu.

Ja lepalinnu tunneb ära selle järgi , et tal on punane rind.

Lepakoor oli, nagu eespool öeldud, hea riidevärv.

Vanimad teated taimedega värvimisest on Eestis saadud XIII ja XIV sajandist. Lõngade värvimisel kasutati pohlavarsi ja madarajuurt. Aga ka peedipunast, kanarbikurohelist, karikakrakollast, männikäbipruuni.

Looduslikud peitsid ja kinnitid olid hapukapsavedelik, jõhvikamahl, kurgisoolvesi ja uriin.

XVIII sajandi lõpus sai eesti rahvapärases riidevärvimises armastatuks värvitooniks potisinine.

Aroomikas potisinine

Selle valmistamise üks komponent oli Indias toodetud taimne indigo (sinikivi). See peenestati ja pisteti kotikesega paariks nädalaks uriini sisse savipotti ligunema.

Kasukaga kinni kaetud potti hoiti soojas kohas, lambasõnnikus.

Mõnikord pandi vill või kangas koos värviga potti ligunema, mõnikord alles pärast värvi kääritamist. Seejärel keedeti värvitavat materjali samas segus.

Potisinine oli väärt värv. Ei pleekinud see päikese käes ja kannatas hästi pesemist. Seda värvi rõivad olid jõukuse tunnus.

Potisinisel oli vaid üks must omadus. See, et pidulikes rõivastes talumeeste kohal hõljus pisut kirbe ja raske lõhn.

Aga näete siis! Minu potisinise ja pissipoti seos polnudki nii vale!