Põllumajandusminister ärgitab rahvuskala otsima. Et rahvuslill ja rahvuslind meil juba on, miks siis mitte ka rahvuskala.Nii rukkilill kui suitsupääsuke on mõlemad kenad, kuid kahtlane, kas neil ka tegelikult rahvuslusega mingit pistmist on. Esimene neist valiti 1968. ja teine 1962. aastal. Arvatavasti taheti siis sellise aktsiooniga jätta muljet, et Nõukogude Liidu rahvad on vabad. Ehk – vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Nüüd on vabadus käes ja rahvussümbolite rivi võiks täiendada küll. Nii ongi näiteks Vanemuise teater juba asunud Eesti Draamateatrile konkurentsi pakkuma, pürgides samuti rahvusteatri tiitlile. Sest kui rahvuskala valimist põhjendab põllumajandusminister sellega, et Eesti on mereriik, siis tegelikult peaksime valima hoopis rahvusvanglat. Olgem ausad – nii palju, kui Eesti on mereriik, on seda iga riik, kellel on kas või jupike merepiiri. Meil pole ajaloost ette näidata võimsat laevastikku ega suuri merelahinguid. See-eest on meil suurim vangide arv Euroopa Liidus 100 000 elaniku kohta. Nii et justiitsministril oleks igati põhjust rahvusvangla konkurss käima lükata. Rebimine Rummu ja Tartu vahel tuleks kindlasti tihe. Ka Eesti elanike tervis pole kiita, nii võiks sotsiaalminister valida rahvushaiglat. Ja lõpuks, kui õnneks läheb ning rahvusteatri, -vangla ja -haigla tiitel on Tartu käes, võib linnapea Laine Jänes Tartu kõhklusteta rahvuslinnaks kuulutada, sest ka rahvusülikool on seal. Muidugi, üks põhjus on raha. Oma seadus on nii rahvusraamatukogul, rahvusülikoolil kui ka rahvusooperil. See tähendab kindlat sissetulekut riigieelarvest ja suhteliselt suurt tegutsemisvabadust. Kõik need seadused on pärit 1990. aastatest. Toona olid ajad segased ja ilmselt oleks seaduse abiga oma eksistentsi tahtnud kindlustada iga organisatsioon. Praegu tekitab see tüli, kui keegi püüab end riigipoolses rahastamises kuidagi ametikaaslastest ettepoole asetada. Rahvuslikkuse tiitel sunniks aga vastaseid oma suud sulgema. Tiitliga kaasas käiv emotsioon ongi see, mis kandja väärtuslikuks teeb. Nii et, palun väga, rahvusajaleht Postimees, 150 aastat vana. Ehkki, kahtlusteta suudaks enamik Eesti ajalehti tõestada just enda sobivust tiitlile. Ja sama juhtub ka kala ja teatriga – tiitel iseenesest ei anna midagi juurde, vaid tõstab tiitlita jäänute ootused nii kõrgele, et neid on võimatu täita. Kalal on sellest õnneks ükskõik. |
