Popidioti liikmed Hendrik Luuk (esiplaanil) ja Matti Peura (kitlis) said kokku Tartu Ülikooli biomeedikumis, kuhu neil on õpingute tõttu asja tänaseni. Foto: Lauri Kulpsoo

Millega tegu? Selgub, et kõigega. Sest: oma muusikalised mängureeglid panevad popidioodid – Tartu Ülikoolis arstiks pürgiv soomlane Matti Peura ja põlistartlane, tulevane neuroteaduste doktor Hendrik Luuk – paika plaadi viimases loos, mille nimi on bändi nimega sama.

Ja reeglid sisalduvad ühesainsas ingliskeelses lauses: «We style is everystyle there is!» Ehk siis: meile (tegelikult neile, popidiootidele) kõlbavad kõik muusikastiilid.

Vabad käärid

Kõlbavad milleks? Aga selleks, et erinevatest stiilidest suhteliselt julgete kääridega (oleks vaid selline termin olemas) endale parajad tükid välja lõikuda ja need hiljem puslepildina muusikaks kokku panna. Seda Popidiot oma 1. veebruaril ilmuval plaadil «1111» teeb.

Ehkki – lahutatud ja hiljem kokkuliidetud koostisosad, millest Popidioti plaadi heliilm koosneb, on ju ammu tuttavad. Ühelt poolt ülbe-hoolimatu, pea punkrokilik kitarritärin, teisalt aga sulnis kaheksakümnendate-hõnguline sündipopiudu.

Kolmandaks, neljandaks, viiendaks ja nii edasi leidub plaadil veel ka tuttavaid masinlikke tehno- ja elektroelemente, ootamatuid džässiviiteid ja teab mida kõike veel.

Üsna hullumeelne mikstuur, mille loojaile peaks idiooditiitel ilmselt tõepoolest tagatud olema.

Vara veel. Sest hoolimata sellest, et plaadil on õige mitu nägu, ei tundu kogupilt sugugi idiootlik, pigem vastupidi – täpselt läbimõeldud ja mitmepalgeline. Ja tulemuseks on plaat, mida kuulates ei hakka igav.

Nii on avalugu «Boys on Fire» ja palad «Restroom Cowboys», «Johnny Dyna-mite» ja «Microsoft» reipalt rokkivad, põhitooni andmas Hendrik Luugi kitarr ning naturaaltrummid. Esipalale järgneb aga kannapöördena «Love Vulture», samasse kategooriasse võib kanda ka «Tallinn Helsinki» ja «King of the Street».

Need lood võiks julgelt omistada mõnele sündipopi-hiiule, kelle hiilgeaastad jäid kaheksakümnendaisse, kõige lihtsama paralleelina näiteks ansamblile Depeche Mode.

Popidioti elektrotöötlus progesauruse Yesi palast «Owner of a Lonely Heart» on samuti plaadil koha leidnud, nagu ka aeglane, džässilik-svingiv «Black Leather Shoes». Plaadi kümnes ja kaheteistkümnes pala, «Wake Up!» ja «Popidiot» on aga kui plaadi minimudelid, eklektikapommid, mida õieti kusagile paigutada ei oska. Polegi vaja.

Plaadi lugudel on ka oma ühisnimetajad, olgu nad nii erinevad kui tahes. Ühelt poolt muidugi Matti Peura ja Hendrik Luugi lauluhääl (peamiselt laulab sealjuures Peura, kes lisaks sellele mängib Popidiotis veel trombooni, süntesaatorit ja muudki).

Peamiselt elektroonikud

Teiseks on oma jälje jätnud ka see, et nii Peura kui ka Luuk on kuni Popidioti alguseni peamiselt elektroonilist muusikat viljelenud. Arvutid-süntesaatorid on olulisteks relvadeks ikkagi pea igas loos, ripnegu sel küljes milline stiilisilt tahes.

Peale muusikaliste ühisnimetajate näib kõikjalt kumavat ka mingi irooniline muie nii lugudes pruugitavate klišeede kui ka iseenese üle.

See ei kuma mitte ainult lugudest, vaid ka näiteks nihilistlikust plaadiümbrisest, kus kõikide lugude pikkuseks on märgitud 00.00.00 ja vahelehel säravad ühiselt kauboirõivaisse kängitsetud Luuk, Peura, ulukid, raisakotkad ja üle igasuguste piiride paljad naisterahvad. Ja kasvõi plaadi nimest, mille tähendust võib ilmselt nuputama jäädagi.

Arvake, mida tahate. Nemad on ametilt popidioodid, kõik on lubatud, jumal tänatud.

Popidiot «1111»

1. Boys on Fire; 2. Love Vulture; 3. Restroom Cowboys; 4. Owner of a Lonely Heart; 5. Johnny Dynamite; 6. Black Leather Shoes; 7. Big in Japan; 8. Tallinn Helsinki; 9. King of the Street; 10. Wake Up!; 11. Microsoft ; 12. Popidiot

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5