Viimase kahekümne aastaga on Eesti inimeste eluase radikaalselt muutunud. Ühelt poolt kaotas omandireform ühisomandi ja andis suurele osale üürnikest omanikustaatuse. Teisalt on hüppeliselt paranenud elamistingimused.
Jüri Kõre: juba viie esimese hulgas!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel 1989. aastal (rahvaloendus) oli meie nõukogude vabariigis leibkondade arv viis protsenti suurem eluruumide arvust. Sel viiel protsendil oli muidugi katus pea kohal, aga mitte teistega võrreldav katus – nende eluasemeks oli koht töölisühiselamus, ühiskorter jms.
2000. aastal oli eluruume viie protsendi võrra leibkondadest rohkem. Pakkumise viieprotsendilist ülekaalu hinnatakse tegelikult turul tasakaaluseisundiks.
2011. aasta rahvaloenduse ajal oli 645 000 tavaeluruumist püsielaniketa juba 14 protsenti (93 000). Kui lisada sellele protsendile korterid, mille kohta rahvaloendajad andmeid ei saanud (11 000 teadmata asustusega eluruumi), siis on kasv juba 16 protsenti. Selle protsendi tausta (miks üks või teine maja või korter on püsiasustuseta), loendus ei ava.
Kindlasti on põhjused ja olukorrad erinevad. Ühed ruumid on suvekoduks või kasutatakse neid siis, kui elanik koju (Eestisse) käima tuleb. Teisi üüriks omanik välja või müüks maha, kuid pole, kellele üürida või müüa. Kolmandad on sisuliselt hüljatud ja tekitavad kulusid näiteks ühistule. Loetelu saaks pikalt jätkata.
«Külluse» tekkepõhjus
Elamistingimuste kirjeldamiseks kasutatakse eluruumide arvu tuhande elaniku kohta. 2011. aastal oli see number Eestis 505. See on peaaegu Euroopa tipp! Pisut rohkem eluasemeid on vaid Soomes (531), Hispaanias (544) ja Saksamaal uutes liidumaades (endine Ida-Saksamaa, 537).
Soome ja Hispaaniaga ei saa Eesti olusid sisuliselt võrrelda, küll aga endise DDRiga. 2000. aastatest räägitakse meil kui ehitusbuumist. Sellel kümnendil ehitati Eestis küll kaks korda rohkem maju ja kortereid kui eelmisel kümnendil, aga samas kaks korda vähem kui 1960., 1970. või 1980. aastatel (igal kümnendil eraldi võetuna)! Võta siis kinni, kas buum või mitte?
Tegelikult on praegune eluruumide «küllus» Eestis tekkinud inimeste (välja)rände tagajärjel – 1990ndatel itta ja 2000ndatel läände – , mitte aga tormilise elamuehituse tulemusel.
Sama saatus tabas Ida-Saksamaad kahe riigi taasühinemisel ja on nendegi kõrge suhtarvu põhjus. Kuid üks silmapaistvalt hea number ei kirjelda kogu nähtust.
Kuna pika aja jooksul valmisid ENSV ehitajate käe ja kellu all eelkõige kahe- ja kolmetoalised korterid, siis on keskmine eluruum ja ühe elaniku kohta tulev pind meil tagasihoidlik – Eestis keskmisena 30, Tartus 28 ruutmeetrit.
Eesti kui terviku elamumajanduse seisu on 2011. aasta rahvaloenduse andmete põhjal ajakirjanduses juba kirjeldatud. Lühidalt öeldes – pilt on polariseerunud. Nagu Eesti elu üldiselt.
Tööd pakkuvad keskused tõmbavad elanikke ligi, seal on vähem tühje eluruume ja ühe elaniku kohta vähem pinda. Ääremaad aga on tühjenenud.
Nii et varsti saame elaniketa külade kõrval rääkida elaniketa valdadest! Tartumaa pilt on üldisega sarnane.
Kõigile ei jagu
Maakonnakeskuses ja naaberomavalitsustes on tühjade eluruumide osa suhteliselt väike (8–13 protsenti). Tartust kaugemates «teise ringi» valdades (Laeva, Vara, Mäksa) kasvab nende osakaal 25–50 protsendini ja «kolmandas ringis» juba kolmandikust kuni pooleni (Alatskivi, Võnnu, Meeksi, Peipsiääre).
Kui olukorda ülepingutatult must-valgetes värvides kirjeldada, siis on pilt nagu sõjafilmis, kus ühe sõdiva poole käsutuses on neutronpomm. On majad või korterid, kuid pole elanikke.
Kuigi eluruume on näiliselt palju, ei jagu neid ometi kõigile ühepalju. Elamistingimusi hinnatakse rahuldavaks siis, kui pere käsutada on pereliikmete arvuga sama palju tube, vastasel juhul on tegemist üleasustusega. Selliseid üleasustatud eluruume on meil ainult 14 protsenti eluruumidest, iga seitsmes pere talub kitsikust.
See pole näitaja, millega me mahuksime Euroopa tippu, kuid edastame tšehhe, slovakke, sloveene, ungarlasi, poolakaid, kreeklasi, itaallasi, naabritest leedulastest-lätlastest ning bulgaarlastest-rumeenlastest rääkimata.
Pilt läheb kehvemaks, kui kõrvutame erinevate leibkondade olusid. Üleasustust peab taluma 52 protsenti lastega peredest, sealhulgas 64 protsenti kahe ja 80 protsenti kolme lapsega või suuremat peret. Pilt on 2000. aastaga võrreldes küll paranenud, aga meie võimalused lubaksid hoopis kiiremat muutust.
Üksikvanema perede olusid hinnatakse tihti tavaperede omadest keerulisemaks. Elamistingimusi see tõdemus ei puuduta. Neist peredest elab normatiivist kehvemates oludes 29 protsenti.
Millest on puudus?
2011. aasta rahvaloenduse esimesed avaldatud numbrid pälvisid tähelepanu ja tekitasid kahjuks nüüdseks vaibunud diskussiooni. Kas meie rahvastiku kadu on fataalselt paratamatu? Ja kas pole võimalik astuda ühtegi sammu selle nimel, et kasvõi üks, kaks või äkki isegi kümme võõrsile mineku mõtetega inimest paigale jääks.
Elamistingimusi kirjeldavad andmed olid vaatluse all vaevalt nädala jagu. Asjata. Noorele perele võib ju öelda, et pole mõtet välismaale kauaks või kaugele minna, Eestis on piisavalt nii väljakutseid kui ka võimalusi. Paraku on see suuresti loosung, mida saab kasutada korra või paar. Tegelikult saab seesama noor endale parimatel tingimustel nii töö kui ka elukoha 80 või pisut rohkem kilomeetreid Tallinnast põhja pool.
Eespool kirja pandud statistika näitab, et vähemalt elukohtadest meil puudus pole. See tähendab. et keskmise pere jaoks kõige kallimat elu jooksul soetatavat «kaupa» jätkub küllaga. Puudus on aga eluasemepoliitikast.
Värske tuule poliitikasse toojana nähakse nüüd Rahvakogu. Paraku tundub see organ keskenduvat pigem poliitika tehnikale, mitte sisule. Sellele, kuidas Krõlovi valmi stiilis orkestrantide toole kenamalt sättida, mitte aga moosekantide pillimängule ja dirigendi noodi tundmise oskusele. Aga ehk jõuame järgmise rahvaloenduseni jäänud aja jooksul siiski ka sisuliste teemade laiemapõhjalise aruteluni.