Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Skulptuurid viivad antiigimaailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Laokooni grupp». 1. saj eKr. Muuseumi kõige suurem ja keerukam valand. Ostetud 1860. aastal. | FOTO: Margus Ansu

Tartu Ülikooli kunstimuuseum asutati ülikooli nõukogu otsusel 19. aprillil (vkj 7. aprill) 1803. aastal. Vast loodud üksusele määrati tegevust kindlustav eelarve. Sel, 2013. aasta kevadel jõuab kätte muuseumi järjekordne väärikas sünnipäev: täitub 210 aastat katkematut tegevust kultuurikandjana Eesti vanimas haridustemplis.

18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus oli Euroopas kunstigaleriide ja muuseumide asutamise kõrgaeg. Kunsti peeti igakülgselt haritud inimese kasvatamisel üheks oluliseks mõjutajaks.

Liivimaa linnake Tartu asus küll Euroopa kultuurikeskustest kaugel, kuid geograafiline vahemaa on ju vähendatav vaimsel teel, kui leidub uute ideede ja õpetuste kohalekandjaid. Ühe õilsa valgustusaja idee – haridus, teadus ja kunst muudavad maailma paremaks – siinmail levitaja oli taasavatud (1802) Tartu ülikooli klassikalise filoloogia ja kunstiajaloo professori kohale Saksamaalt tulnud Karl Morgenstern.

Tema idee kohaselt asutati ka Tartu ülikoolis kunstimuuseum, samal ajal alustas professor ülikooli raamatukogu komplekteerimist. Otsesteks eeskujudeks olid Morgensternile Göttingeni ja Bonni ülikooli muuseumid, mille kunstikogud aitasid parandada kunstiharidust ja näitlikustada kunstiõpetust.

Esimene muuseumi ese oli vana gravüür, mille Morgenstern ostis 10. oktoobril 1803. aastal ühelt Riia kunstikaupmehelt. Sama aasta lõpuks oli muuseumil juba mitut liiki kunstivarasid: maale, joonistusi, münte, antiikskulptuuride koopiaid, kunstiajaloo raamatuid.

Kui Morgenstern reisis Itaalias, Prantsusmaal või Šveitsis, tegi ta ka muuseumile kunstioste ning tellis ülikoolile vajalikku kirjandust.

Väärtuslikud annetused

Muuseum pälvis kiiresti avalikkuse tähelepanu. Siia tehti annetusi ja kingiti suure kunstiväärtusega esemeid. Loomulikult tegid seda need, kellel oli midagi kinkida, eelkõige mõisnikud (näiteks Bulgarin, Stackelberg, Rennenkampff) ja kunstikaupmehed.

Hinnaliseks peetakse maanõunik E. V. von Richteri kingitud 129 muinasasja seas olnud originaali, Rooma keisri Hadrianuse lemmikut kujutavat marmorbüsti – noormeest peetud oma aja iluideaaliks.

Üle 60 eseme kinkis ülikooli muuseumile maadeuurija Adam von Krusenstern.

Reisidelt tõid muuseumile kingitusi kaasa ka ülikooli õppejõud, oma töid loovutasid kunstnikud. Ülikooli kunstimuuseum oli prestiižne.

Kui professor Morgenstern pensionile jäi, oli tema asutatud muuseumis üle 14 000 kunstieseme. Ka isikliku kunstikogu pärandas ta oma testamendiga muuseumile.

Uued direktorid, õpetatud mehed jätkasid pädevalt ja pühendunult kogude täiendamist.

Esimesed, 1803. aastal muuseumile ostetud esemed oli Morgenstern mahutanud oma korteri saali, mille ülikool temalt muuseumi tarvis rentis. Professor elas tollal raekoja naabruses, praeguse Raekoja plats 6 teisel korrusel.

Kui ülikooli peahoone oli valmis ehitatud (1804–1809), sai kunstimuuseum endale aula kõrvale ühe ruumi, hiljem ka teise ja kolmanda.

1862. aastal pääsesid ka väljastpoolt ülikooli kunstihuvilised seni vaid õppe- ja teadustööks mõeldud kunstimuuseumiga tutvuma ja loenguid kuulama.

Uued ruumid

Muuseumi missiooni, ruumikitsikust ning kasvavat huviliste hulka silmas pidades taotles tollane muuseumi direktor professor Schwabe muuseumile administratsiooni kasutuses olevaid ruume peahoone vasaku tiiva alumisel korrusel (peahoonele oli 1856–1858 tiibhooned juurde ehitatud).

Kunstiesemetele sobivama keskkonna loomiseks lasti ametiruumi hallid seinad katta Pompeji stiilis seinamaalingutega (antiikaja värvid ja ornamentika).

Austust vääriv tõsiasi on see, et tollest 1868. aasta kevadest tänini – juba 145 aastat! – on 210-aastane ülikooli kunstimuuseum asunud oma praegustes ruumides.

Kümnendite jooksul jätkus siingi kogude täiendamine. Ülikooli nõukogu komandeeris professoreid Euroopasse, et nad telliksid muuseumile antiikskulptuuride koopiaid, hangiksid väärtuslikke kunstiesemeid.

Varad Voroneži

Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Tartu ülikooli muuseumi kogud sõja eest Venemaale Voroneži. 1915. aastal viidi esimeses järjekorras ära kogudes leiduvad originaalid: antiikkeraamika, mündid-medalid, pronks- ja marmorskulptuurid, Egiptuse muistised ning Morgensterni kogu maalid. Antiikskulptuuride kipskoopiad jäid suuruse ja purunemisohu tõttu Eestist välja vedamata.

1920. aastal Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud rahuleping sätestas muu hulgas ka Tartu ülikooli varade tagastamise, kuid see leppeosa ei saanud teoks. Tagastati vaid vähem hinnaline, joonistuste ja graafika kogu.

«Eesti taasiseseisvumise järel oleme siiski ülikooli varade tagastamise asjus edasi nihkunud. Teoks sai esimene ühine konverents. Sellele järgnes ka mõlemapoolne panus Voroneži kunstimuuseumi valduses olevate Tartu ülikooli kunstimuuseumi varade kataloogi koostamiseks,» selgitas praegust olukorda kunstiajaloolane Inge Kukk (ülikooli kunstimuuseumi direktor 1999–2013). «See sai võimalikuks ka tänu asjaolule, et Tartu ülikoolil olid olemas oma vara inventuuriraamatud. Nende järgi oli võimalik meie muuseumi kunstiteoseid Voroneži hoidlates tuvastada.»

Tulemuseks on, et 2006. aastal ilmus ligi 400-leheküljeline kataloog, mis publitseeritult fikseerib Voroneži hoidlates paikneva Tartu ülikooli muuseumi originaalide kogu, viitas Inge Kukk.

Omaette kataloogi vajab ka seal asuv tuhandetesse ühikutesse ulatuv haruldaste originaalmüntide kogu.

Kindral Laidoneri kingitus

Ka Eesti Wabariigis jätkus tava, et nii eraisikud kui ka riik tegid ülikooli kunstimuuseumile annetusi. Kõige vanem ja haruldasem ese muuseumi antiigikogus on Sumeri kirjatahvlike (21. saj eKr), mille kinkis muuseumile kindral Johann Laidoner. Selle iidse eseme oli Laidoner ostnud Rahvasteliidu diplomaatilise missiooni juhina Iraagis 1925. aastal.

1930ndail jõudsid muuseumisse Raadi mõisniku Reinhold Karl Lipharti kingitud antiikskulptuuride koopiad.

Teise maailmasõja ajal, kui Tartus hävis ligi 50 protsenti elamis- ja tööpinnast, said ülikooli kunstivarad õnneks vähe kannatada.

Karl Morgensterni asutatu ja teiste õpetlaste edasiarendatu vääristab paikkonda ning levitab haridust praeguseni.

«Kooliõppuritel on võimalus saada siin, Eesti vanima kunstimuuseumi saalides vahetut ettekujutust sellest, mis on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiõpikutes. Siia jõudnute pealt näen, et õpilastel on eelteadmisi ja huvi antiikajaloo vastu,» rääkis muuseumi koguhoidja Jaanika Anderson. «Muuseumi külastus sõltub palju õpetajast. Praegu toovad kauge aja lähemale ka internet ja filmid.»

2003. aastal tähistas kaks sajandit katkematult kultuuripärandit hoidnud ülikooli kunstimuuseum oma väärika ea juubelit – 200. sünnipäeva.

Milline on muuseumi selle kevade sünnipäev? Peavarahoidja Ingrid Sahk selgitas, et sünnipäevakuul, täpsemalt 6. aprillil on kunstimuuseumil lahtiste uste päev. Uut näitust selleks, 210. sünnipäevaks üles ei panda. Just äsja võeti maha rahvusvaheline näitus «Jaapani traditsiooniline puulõikegraafika», mille olid koostanud Inge Kukk ja Ingrid Sahk.

Ingrid Saha sõnul tuleb 5. aprillil etteaste «Muuseumis on ...». Iga muuseumitöötaja valib selleks kogust eksponaadi, millele just tema soovib tähelepanu osutada. Nende esitlusega saab tutvuda maikuu lõpuni.

Tagasi üles