Koduloomade anatoomia täidab poole sajandi lünga

Esta Nahkur ja Enn Ernits hoiavad käes õpikut, mis kergendab nende kui õppejõudude tööd, sest tudengid saavad ise lugeda ning jooniseid pole vaja tahvli pealt vihikusse joonistada. Foto: Margus Ansu

Mitmeid kõrgkooliõpikuid on viimasel ajal üksteise järel ilmunud, kuid kui vaadata, millal enne seda samas valdkonnas terviklik õpik välja anti, selgub üllatusena, et mööda on läinud pool sajandit.

Eile esitleti maaülikoolis veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi õppejõudude dotsent Enn Ernitsa ja Esta Nahkuri koostatud kõrgkooliõpikut «Koduloomade anatoomia».

Selle eelkäija, Paul Sirgi ja Julius Tehveri «Põllumajandusloomade anatoomia» ilmus 45 aasta eest.
Enn Ernits märkis, et tema õpingute ajal ja õppematerjalide hulgas troonis veel Julius Tehveri loomade anatoomia õpik, mis oli välja antud Ernitsa sünniaastal.

Esta Nahkur selgitas, et õpiku kirjutamise võtsid nad ette osalt enda kui õppejõu elu kergendamiseks. «See on natuke ka enda töö kergendamiseks – lihtsam on ju anda tudengile raamat kui ise joonistada ja seletada,» rääkis Nahkur.

Tundmatu luu

Nahkur meenutas, kuidas omal ajal joonistas õppejõud tahvlile luu, ehkki tema joonistamisoskus ei olnud kuigi hea ja ega luu ka väga äratuntav tulnud. Seejärel joonistas tudeng luu endale vihikusse ja kirjutas juurde, millega tegu, sest kuju järgi oli sellest juba raske aru saada.   

Eile esitletud raamat sisaldab jooniseid luudest ja siseorganitest, mitmete autor on maaülikooli vanemlaborant Eha Järv. Nahkuri sõnul on kavas õpikule anda täienduseks välja atlas, mis illustreeriks koduloomade sisemust ka piltidega.

Anatoomias on üle 6000 termini, mida isegi teadlased peast ei tea. Raamatu registrist leiab aga 4532 ladina- ja kreekakeelset terminit, eestikeelseid on 4757, täpsustas raamatu autor Eha Järv. Tema sõnul näitab seegi, miks anatoomia õppimine kujuneb enamasti tuupimiseks.

Värske õpik on ennekõike mõeldud veterinaarmeditsiini eriala üliõpilastele, kuid seda saavad varem õpitu meeldetuletuseks ja enesetäienduseks kasutada ka loomaarstid.

Erints ja Nahkur on andnud koduloomade anatoomia välja teemade kaupa eraldi õppematerjalidena. Praegune õpik koondab suures osas just varemavaldatuid.

Muutuv anatoomia

Kas praegune õpik peab nüüd järgmise poolsajandi vastu pidama? «Ega anatoomia pole valmis, siin on palju asju, mida uuritakse ja leitakse, et see, kuidas siiani on arvatud, pole üldse nii,» rääkis Nahkur. Ta tõi näiteks looma alalõualuu, mille puhul pole seni selge, kas see koosneb ühest või mitmest osast.

Varasemad õpikud keskendusid peamiselt põllumajandusloomadele ning olid ülevaatlikud, trükisoe õppematerjal käsitleb lisaks suurloomadele ka enamlevinud lemmikloomi ning linde. Raamat algab aga hoopis ülevaatega anatoomia ajaloost ning avapeatükis on suisa koopajoonised, mida võib pidada anatoomiajooniste omamoodi eellasteks. 

Koduloomade anatoomia

• Tiraaž 600.

• 507 lehekülge.

• Kaal 1,9 kg.

• Õpik valmis haridus- ja teadusministeeriumi programmi «Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008–2012» toel.