Elmut Paavel: Tartu atraktiivsus on kadunud

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elmut Paavel kuulub volikogus IRLi ridadesse.
Elmut Paavel kuulub volikogus IRLi ridadesse. Foto: Margus Ansu

Valga lihatööstuse jalule upitamisega tuntuks saanud, selle müügist miljonid teeninud ja IRLi ridades Tartu volikokku valitud Elmut Paavel muretseb, et Tartu atraktiivsus on kadunud, elu koondub Tallinna ja seda ei päästa salmiga, et meil on ülikoolilinn.

Öeldakse, et parem on mitte teada, kuidas vorsti tehakse. Teie teate seda väga hästi, aga kas te vorsti sööte?

Söön hea meelega ja lapsed ka. Nüüd olen vorstitegemisest mitu aastat eemal olnud, aga alustasin vorsti söömist ja tegemist, kui olin 17 ja läksin Tartu lihakombinaati tööle. Enne seda – meid oli kolm last – ostis ema sada grammi vorsti kahe päeva peale. Aga seal sai süüa, palju isu oli. Vorstipakkimises oli hommikul teejoomine, mina ei võtnud leibagi kaasa.

Kuidas aga poliitika seestpoolt vaadates tundub?

Mina ei nimeta ennast poliitikuks. Ma ei taha olla mingite niinimetatud broileritega ühel tasandil. Loen ennast ikka normaalseks inimeseks. Ma ei taha sellega öelda, et poliitikud ei ole normaalsed. Kui Valga lihakombinaadist töölt ära tulin, käis Mart Laar Tartus mind isiklikult kutsumas riigikogu valimistel kandideerima.

Leidsin, et Laar kutsub, temast pidasin lugu ja proovisin. Teadsin, et ega ma Tallinna ei lähe. Mõnisada häält sain, aga propagandat ka eriti ei teinud.

Tõsist tahtmist riigikokku pääseda teil polnudki?

Kas palgast maksab rääkida, aga enne kui ma töölt ära tulin, oli minu palk kõrgem kui riigikogulase palk. Ma võin rantjee elu elada ei tea kui kaua.

Tookord oli üks laps meil viiene. Kui oleks siis riigikogusse tööle läinud, ega siis kahte järgmist last oleks tulnud. Proua on elukutselt kirurg, kui tema pikaks ajaks töölt kõrvale jääks, kaoks erialane vilumus. Nüüd oleme saanud lapsed ikka kahe peale ära hoitud, viimane on nüüd kaheaastane.

Volikogus on teisigi, kes ei pea end poliitikuks, aga poliitikas osalevad. Miks siis?

Kuidas ma Tartu volikogusse sattusin. Valgas suhtlesime Priit Sibulaga (endine Põlva maavanem, praegu riigikogu liige – toim) ja tema küsis, kas ma ei tahaks Tartus kandideerida. Vastasin, et ega see tükki küljest ära ei võta.

Tartus ilmselt oli neid vanu Tartu lihakombinaadi töötajaid, kes mind tundsid ja mind valisid. Tartus ma 1993. aastast saadik eriti ju midagi ei teinud. Hommikul läksin kuus, pool seitse ära Valka ja seitsmest õhtul tulin tagasi. Tartus käisin ainult magamas. Ja kui Valgas ehitamine käsil oli, käisin nii seitse päeva nädalas.

Tartus hakkasin rohkem liikuma jälle 2007. aastal, avastasin, et linn on võõraks jäänud.

Aga mis siis ikkagi on teie poliitikas osalemise eesmärk? Riigikogu valimiste eel ühes intervjuus ütlesite, et valitsemisel populismi vähendamine. Nii populism kui ka teerullivõtted on Tartuski täiesti märgatavad.

Riigikogus on seda populismi küllap rohkem.

Tartu volikogus olen mõnele meie IRLi mehele öelnud, et niikaua kui opositsioonis olime, oli mõistust piisavalt, aga nagu saadi koalitsiooni ja linnavalitsuse palgale, nii mõistus kadus. Kohe. Need otsused alati ei ole …

Või nagu Keskerakond – olid linnavalitsuses, olid ühed arusaamised, nagu opositsiooni jäid, on teine tekst.

Eks opositsioon peabki teisiti käituma. Aga kas siis võimul olles mõistus kaob või kuidas see väljend oli?

Üks fakt, mida meie meestele mainisin, oli Polli prügila rahastamise värk. Kui olime opositsioonis, said kõik aru, et kogu prügi läheb edaspidi põletamisele, mingit uut prügimäge ei ole enam vaja. Okei, aga Keski ja Reformi linnavalitsus surus siiski läbi, et prügilat on ikka vaja. Meie omad hääletasid vastu.

Sai siis IRL koalitsiooni, oli lisaeelarves prügilale paari-kolme miljoni krooni jagu raha ette nähtud. Siis ütlesid meie omad, et oi, seda on ikka vaja. Mina vastu, et kulla inimesed, saage aru, Eestis prügi ei jätku.

Koalitsioonisisene distsipliin?

Jah.

Nüüd jaanuaris oli linnamajanduskomisjonis prügiteema. Küsin, kuidas selle Polli prügilaga siis on. Abilinnapea Tamm ütles, et vist ikka pole vaja.

Pidasin talle pika loengu sellest, kuidas mõni kuu tagasi linnavalitsus tagus pead vastu seina, et väga on vaja. Teinekord tuleb sitamaitse suhu, kui mõtled selle peale. Linnainimeste käest võetakse see raha ju ära. Aga siis tuleb veel välja, et prügilaomanikud olid sulid.

Kas ühel volinikul on võimalik rumalatele otsustele vastu seista?

Ei, mitte midagi ei tee. Ei ole võimalik. Mina jätsin hääletamata, aga teised meie omad hääletasid poolt.

Mäletan, et üks kord kõndisite saalist lihtsalt minema, oli vist koolireformi hääletus.

Jah, siis, kui otsustati põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. See mulle ei istu. Mina ütleks, et need koolid, kes suudavad end vee peal hoida, las töötavad. Võtta nüüd, kuidas ja kui kaugelt Tamme gümnaasiumi lapsi kohale veetakse, ilmselt oli inimestel veel lootus, et see gümnaasium jääb. Seal on kolmandas klassis vist veel kolm paralleeli, aga esimeses juba viis. Ma olen ise selles koolis käinud, mu õde ja vend ja kolm vanemat last – hea kool.

Võtame Tallinna prantsuse lütseumi, on ainult kaks paralleelklassi 1.–12. klassini. Täditütre tütar käib seal, ütleb, et õppimine on intensiivne, raske, aga huvitav.

Öeldakse, et lapsed ei ma­­hu kooli ära, kui ei muuda?

Kurb on, et meil on potentsiaalselt ajudega linn, aga hariduse osa juhivad inimesed, kes on vähe koolis käinud või lihtsalt ei ole selle ala inimesed. Jüri Sasi oli koolipapa. Asja viiks edasi inimene, kes on vähemalt tunde andnud.

Koolireformi eesmärk näib teile hägune?

Olen rääkinud lapsevanematega, ei ole kohanud sellist, kes ütleks, et see on väga tore.

Meile tuuakse näiteks Treffneri gümnaasiumi, aga see on ju erand. Sellise tasemega lapsi Tartus rohkem ei jätku, kes on õppimisele sedavõrd pühendunud. Treffner on hea kool ja õpetamine kõrgel tasemel. Aga teist Treffneri kooli Tartusse enam ei tule.

Ja on ju ka selliseid lapsi, kes tahaksid järjestikku ühes koolis käia. Kõigile inimestele ei sobi selline tõmblemine, mõned lapsed vajavad stabiilsust.

Lugesin kokku, et volikogus olete kolmes komisjonis. Päris palju infot käib sealt läbi. Kuidas Tartul läheb?

Ega halvasti ka ei lähe. Lumest on tänavad kevadeks ikka puhtaks saanud. Ütleksin, et igapäevaelu üle väga nuriseda ei saa.

Mul on tunne, et Tartu rahvastikuarv ikkagi väheneb ja õpilaste arv ka, kuigi räägitakse, et lapsi on palju. Kui see koolivärk algas, siis ma ütlesin, et minu arvates ei tohiks Tartusse juurde ehitada ühtegi koolimaja. Paneme raha kivide alla, aga kooli pidamiseks raha ei jätku.

Tamme gümnaasiumile piisanuks ilmselt ka juurdeehitisest, et oleks saanud ära mahutada kolm põhikooli paralleelklassi ja kolm-neli gümnaasiumiparalleeli, nagu nõutakse.

Miski ei sega ju kahes vahetuses käia: Miina Härmas käivad, Tammes ka. Võib-olla see on mõne lapse vastu ülekohtune, aga kui mina läksin kolmandasse klassi, siis lehed kirjutasid, et eesmärk on teine vahetus kaotada.

Sellest on 50 aastat edasi, ei ole suudetud seda likvideerida ja ega ei ole vajagi, sest inimeste arv Tartus väheneb. Siia piirkonda inimesi juurde ei tule, elu käib Eestis ikkagi Tallinnas.

See kõlab väga hirmsasti. Kui linnavõim pole suutnud linna atraktiivseks teha, on see teie meelest märk juhtimisprobleemidest?

Vaat ma tahaksingi öelda, et Tartu atraktiivsus on kadunud.

Vend kolis Tallinna ära kümme aastat tagasi. Käis siin millalgi kursustel ja kui õhtul istus viimase täistunnibussi peale, oli linn kui välja surnud, jõudis Tallinna, seal elu käis.

Tartus räägitakse, et ülikoolilinn ja ülikoolilinn, kaua seda ühte salmi laulda.

Mina ütleksin, et tööstust on vähe. Metec on väga hea. Kuid siiski. Kui perest üks haritud inimene tuleb Tartusse tööle, on teisele töökohta väga raske leida.

Või siis see, et palju tipparste on siit Tallinna läinud. Linna atraktiivsus on kadunud. Kui Ansip oli linnapea, oli särtsu rohkem.

Reformierakondlasest linnavolinik Veljo Ipits ütles intervjuus, et tema meelest on Tartu stabiilsest linnavõimust võitnud, mispeale öeldi, et stabiilsus on stagnatsioon. Kas võimuvahetus aitaks?

Ma ei usu, et Reform järgmistel valimistel palju vähem kohti saab. Võib-olla saavad sotsiaaldemokraadid kohti juurde, neil jääb paraku seda majandamisoskust ilmselt vajaka.

Olen sellest teise koalitsioonipartei mõne inimesega rääkinud, et minu arvates on linnavalitsuse üks viga, et linnavalitsuse üks liige on ametis olnud juba pea 16 aastat ja hoiab linnaaparaadi jäigalt liiga suure. Abilinnapeade vahetamine ei muuda asja.

Kui IRL läks koalitsiooni, siis ütlesin, et võiks viiendiku võrra vähendada ametnikkonda ja selle arvelt saaks palka tõsta. Sotsiaaltöötajate palgad on tõesti väikesed. Ei ole normaalne, kui linnas on palgal üle kümne juristi.

Käisin arhitektuuriosakonnas, seal olid noored uduajajad: keerake maja sedapidi ja sedapidi ja lõigake katused ära. Üks vanem ametnik ütles, et pane paberi peale nii, nagu ise tahad. Nii saigi ja pärast anti maja eest veel preemia. Neid ametnikke, kes endale tähtsust otsivad, on palju.

Teisalt on palju väga kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, näiteks Indrek Ranniku, ma arvan, et tema palk ei ole piisav selle eest, mida ta väärt on.

Äriinimesena, kas linna äriühingute nõukogude moodustamine on teie arust mõistuspärane? Te ise olete veevärgi nõukogus.

Ei oska öelda, kas neid liikmeid nõukogudes nii palju olema peab. Neid parteisõdureid. Üks vend, kes seal veevärgi nõukogus oli, nüüd läks Ansipi nõunikuks, oleks ta korragi suu lahti teinud. Kas ta üldse jagas, kus ta istus, ma ei tea. See paraku on kurb. Ju siis oli noorel inimesel väikest taskuraha vaja.

Kas Tartu on võitnud sellest, et IRL koalitsiooni astus?

Ma ei arva küll, et see aasta sügisestel valimistel midagi palju muutub, aga kunagi võiks siin midagi muuta küll. Töövõitusid siin … Mina ütleks, et Tartus on võimul ikka Reformierakond, ja väiksematel erakondadel – kellel läheb õnneks ja kellel ei lähe.

Aga IRLil milleski?

Kõik, kes võimu juurde lähevad, peaksid minema selleks, et midagi ära teha, et kodanikud rohkem rahul oleksid, kui nad enne olid. Aga ma ei oska öelda. Ei oska öelda. Ei tunne, et ma rohkem rahul oleks kui enne. Näiteks eelmise aasta lasteaiamaksude tõstmine, need oleksid niikuinii ära tõstetud, ükskõik kes võimul on.

Mina ütleks ikkagi, et linnavolinikud on linnavalitsuse palgal. Midagi ei ole parata.

Kurjasti öeldud.

Jah, aga nii on.

Aga miks siis Tartu volikogu ei saa – no ei saa ka parlament ja teised volikogud – ära kasutada seda mõistust, mis seal inimeste peale kokku on?

Ei oska öelda, seda ajupotentsiaali peaks ju olema küll.

No te olete mitmel puhul hääletanud teisiti, kui koalitsioon on kokku leppinud, seda on teinud ka näiteks volikogu esimees Mihhail Lotman – võimuliit püsib. Võib küll ise mõelda.

Võib küll, aga kaks-kolm inimest ei päästa asja. See ei muuda. Ma ei arva muidugi, et linnavalitsusest ainult jama volikogusse tuleb, paljud eelnõud on eluliselt vajalikud.

Eks koolireformi saanuks ka muul moel teha, see oli selle korra valik. Ma mäletan, et hääletuse eel üks volinikuproua ütles garderoobijärjekorras, et päris ei meeldi küll, aga tuleb ära teha.

See ongi kurb. Kui oled volinik, siis ütle oma arvamus vähemalt.

Oletagem, et IRLil läheb sügisel väga hästi ja Elmut Paavelile pakutakse sügisel linnapea kohta.

Ei! Seda mitte mingil juhul! Ja ma kindlasti enam ei kandideeri ka volikokku. Mul on muid tegemisigi küllalt. Linnapea peaks olema natuke tasakaalukam. Ma olen väga otsekohese ütlemisega ja mina kindlasti ei kõlba selle koha peale. See üks tsükkel volikogu on mulle piisav.

Kas see on selle pärast, et ei ole usku, et suudaks midagi muuta?

Teinekord mõtled, et häbi on istuda selles ruumis, kui inimesed tuimalt tõstavad kätt ja keegi kõrvalt hüüab, et ei, mitte nüüd. Tamme kooli hoolekogu esimees Margus Sarap käis koolivõrgu hääletuse ajal volikogus kuulamas. Ta ütles, et tule jumal appi, inimesed peaksid tulema vaatama, keda nad on siia valinud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles