Tartu kesklinnas Munga tänavas koguneb kaks korda kuus rühm inimesi, kes on üksteisele tunnistanud, et nad on HIV-positiivsed. Iga kord arutatakse läbi mõni teema ning räägitakse, mis hingel pakitseb.
HIV-positiivsed saavad abi rühmatööst
21. märts 2013, 22:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestlust juhib 37-aastane Avo Vesberg, kes on ise samuti HIV-positiivne.
Vesberg on õppinud Tervise Arengu Instituudi koolitustel kogemusnõustajaks ning sidunud oma soovi aidata teisi saatusekaaslasi mittetulundusühingu Hingekeel pakutavate nõustamis- ja tugiteenustega.
Vesberg teab oma HIV-positiivsusest 12 aastat. Ta on läbi elanud kõik etapid, mida sellise info teadasaamine paratamatult kaasa toob. Ehmatuse, hirmu, segaduse, arsti juures käima ja ravima hakkamise, saatusega leppimise, lähedastele ja sõpradele oma olukorrast rääkimise.
Hirm tõrjutuse ees
«Sotsiaalvaldkonna inimesed eiravad seda probleemi, öeldes, et see on meditsiiniline, mitte sotsiaalne probleem,» sõnas ta. «Aga minu meelest on see just sotsiaalne probleem. Kui inimene käib arsti juures, on oma haiguse eripärast teadlik ning võtab ravimeid, siis ainus mure, mis tal jääb, on hirm tõrjutuse, töö leidmise ja suhete loomise ees.»
Vesbergi sõnul käib kogemusnõustamise rühmas praegu kuus inimest. Lõviosa neist on Lõuna-Eestist, vaid üks on pärit Tartu linnast.
Käijate seas on mehi ja naisi ning vähemalt paar inimest neist on Vesbergile tunnistanud, et lähedased ja sõbrad ei tea nende HIV-positiivsusest ning nad ei riskigi seda neile esialgu tunnistada.
Vesberg selgitas, et varasematest aegadest on inimestele jäänud mulje, et see teema puudutab ainult homoseksuaale ja narkomaane ning mitte kuidagi neid ehk tavalisi inimesi.
«Aga praegu on uute nakatunute seas aina rohkem just tavalisi inimesi, kes on viiruse saanud juhuslikust seksuaalvahekorrast suhtumisega, et temaga ei saa seda juhtuda, tema on haavamatu,» rääkis ta.
Saatusekaaslaste tugi
Vesberg märkis veel, et igal aastal lisandub Tartus ja Tartu ümbruses paarkümmend uut nakatunut, kelle hulgas on enamasti üliõpilased ja teised – täiesti tavalised inimesed.
«Kõik nad elavad läbi selle, mida oleme läbi elanud mina ja mu rühmakaaslased,» leidis Vesberg. «Suure šoki ning hirmu tundmatuse ees – mis saab edasi.»
Vesbergi sõnul ei ole HIV-positiivsusest teada saaval inimesel algul julgust oma mõtteid mitte kellegagi jagada, sest ta ei tea, kuidas seda teha, kuna ei mõista iseendagi pingeid maandada. «Kohanemisaeg on igaühel erinev, aga mõnel võib see lõppeda psüühikahäirete ilmnemisega,» rääkis ta.
Avo Vesbergi rühmatundides arutataksegi läbi kõik niisugused teemad. Enne aga on HIV-positiivsel vaja endas leida soov niisuguse kogemusnõustamise rühmaga liituda.
«Mõni helistab, et algul lihtsalt rääkida. Mõni saadab anonüümse kirja,» meenutas Vesberg erisuguseid tulemisi. «Minu ülesanne on kontakt luua ja usaldust hoida. Ka olen märganud, et eestlastel on rühmatööga liitumine palju raskem kui näiteks venelastel. Venelased on palju avatumad.»
Vesberg ütles, et tema teab täpselt, kuidas ja millal ta viirusega nakatus. «Ma olen sellele inimesele andeks andnud ja iseendale ka,» sõnas ta. «Elan täiesti tavalist talupidaja-inimese elu ja tervise üle ei kurda. Ainus, mida ma unustada ei tohi, on üks kord päevas kolme tableti neelamine.»
Kogemusnõustamine
• Kogemusnõustamine õpetab, kuidas elada HIV-positiivsena ja tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
• Registreerumine meiliaadressil hingekeel@gmail.com, telefonil 5371 0970 (Avo Vesberg) või telefonil 5397 1245 (Riina Kenn).
• Rühma kokkusaamine on kaks korda kuus pärast tööpäeva Tartus Munga 4, MTÜ Hingekeel. Vestlusi suunab Avo Vesberg.
• Teenus on tasuta ja anonüümne.