Krants ja Muri ei ole lihtsalt niisama nimed, millega segavereliste koerte poole pöörduda. Nende taga on kolmveerand sajandit protokolliga fikseeritud ajalugu. Kirjanduses leidub sõna otseses mõttes nimekaid krantse. Ühe neist tegi kuulsaks Juhan Smuul, kes võttis ta kaasa Põhja-Atlandile heeringalaevaga seiklema. Oma raamatus selgitab kirjanik, kuidas tema kaaslane sai endale nimeks Murka.
Tõukoerte udupeentest, kuid lohisevatest nimedest ei ole siinsel leheküljel peale mõne näite midagi kirjas. Nende nimed on lausa omaette teadusharu. Küll aga tuleb juttu sellest, kuidas saavad endale nime varjupaika sattunud koerad ning milliseid piiranguid on koerte registreerimisel koduloomade registrisse.
----------------------------------------------------------
Lambakasvatajad üritasid koeri aretada
Keegi tahab vist nalja teha. Jah, see on libakiri. Umbes nõnda arutles Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht Külli Vikat nädal tagasi, kui oli oma e-postkasti saanud meili koeratõugude aretamise kohta.
«Kevadel 75 aastat tagasi oli Eesti Lambakasvatajate Seltsi nõupidamisel Tartus päevakorras koerte tõuaretus,» kirjutas talle reporter Hanson. «Muu hulgas nn ristiti just siis esimesed Eesti koeratõud, need said nimeks Muri ja Krants.»
Paar päeva hiljem lahutas tegevjuhi kahtlustuse libameili suhtes samast asjast telefonitsi kõnelemine. Kuid oma seltsi kunagisi plaane koeratõugude aretamise kohta ei osanud ta kommenteerida.
Selgust toovad tollesse unustuse hõlma vajunud loosse vanad seitungid. Näiteks ajaleht Uus Eesti avaldas 30. aprillil 1938 sõnumi ««Muri» – õue, «Krants» – karja. Nõupidamine talukoerte tõu ja nimede üle Tartus».
Eriteadlaste osalusel peetud koosolekul leiti, et nimetatud kahe talukoera tõuaretus on hädavajalik.
«Õuekoer, keda peeti koosolekul soowitavaks nimetada «Muriks», on tawaliselt punane kuni pruunikas, mitte just wäga suur, rõngassabaga, öösel wäga erk,» kirjutatakse ajalehes. «Karjakoer (teda nimetati «Krantsiks») on aga must kuni pruunikas, walge kaeluse ja walge sabaotsaga, elaw.»
Sõjamasin ja võõras võim tõmbasid headele kavatsustele kriipsu peale. Kuid need kaks protokollitud ja ajalehtedes trükitud nime püsivad tänini: Muri jäi alles nimena, mida pannakse üsna sageli koertele, krants on aga segaverelise koera sünonüüm, kuigi tal on ka teisi tähendusi.
Krantsi ja Muri üle langetas Eesti Lambakasvatajate Selts otsuse 75 aastat tagasi 29. aprillil Tartus Holmi 12s. Kadunud on nii too maja kui ka tänav. Mõlemad asusid praeguse ööklubi Atlantis kandis.
Tänavanimest on saanud pargi nimi. Holmi pargis asub praegu üks monument – sajatuhandendale tartlasele. Sinna lähedale sobiks hästi veel üks mälestusmärk. Krantsid ja Murid vääriksid seda kindlasti.
Kirjanik andis peene nime asemel lihtsama
Koerad on tähtsad tegelased. Kodus kindlasti, aga samuti kirjanduses. Ja ei pea nad olema ainult peent tõugu, et raamatulehekülgedele pääseda. Koerteta ei saa hakkama ka eesti kirjanduse kesksemad teosed ehk tüvitekstid.
Kui Kalevipoeg ja tema vennad läksid «lustil metsa luusimaie» ja metsloomi taga ajama, võtsid nad kaasa «kolm koerukesta».
Üks peni oli Irmi, teine oli Armi ja kolmas murdja Mustukene. Kõik kolm olid nii innukad ja tugevad, et vägilasvennikestel endil ei olnud teha muud kui saak (karu, põder, metshärg, hundid jm) koerte hambust ära kiskuda ja koju tassida.
Teises tüvitekstis, Oskar Lutsu «Kevades», on Tootsi põues kutsikas Pitsu. Õpetaja laseb poisil niutsuja kui koolitunni häirija oma tuppa viia. Pärast tekib ärevus, sest Pitsu on kadunud. Suure otsimise peale leitakse ta kooliõpetaja voodist padja alt magamas.
Väga palju koeri leidub lastekirjanduses. Vähem kui veerand tunniga kogunes Lutsu-nimelise linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonnas reporterile suur kott raamatuid.
Koerakesksete teoste hulgas on Juhan Smuuli «Meremees Murka», Evald Tammlaane «Laevakoer Tuhk», Jaan Rannapi «Nublu» ning «Tuukerkoer Torru ja teised loomad», Silvia Truu «Murra» ja «Jeekim» ning Edgar Valteri «Jahikoera memuaarid».
Teist sama palju jäi riiuleile. Kui aga võtta ka tõlgitud koeraraamatuid, tekiks selle kõige koju viimisel tõsiseid raskusi.
Smuul kirjeldab, kuidas ta ostis ühel märtsipäeval Tallinna turult nõiamooriga sarnaneva naise käest kutsika, kelle nimi pidi olema Milord, sest tema isa olevat Lord ja ema Leedi. Kodus aga selgus kutsika tegudest, et temas polnud jälgegi peenest nimest. «Ristisin ta ümber Murkaks,» kirjutab Smuul.
Valteri koomiksite peategelase Ramsese nime kohta kirjutab autor järgmist. «Mõtlesin kõigepealt välja endale jahikoera. Tõsi – ega ta väga esinduslik välja ei tulnud. See-eest panin talle vägeva nime. Ramses. Kui see kõlbas Egiptuse vaaraole, küll see käib ka minu koerale.»
Nimi tekib, kui vaadata uustulnukale otsa
Kui Tartu koduta loomade varjupaiga pääslast läbi minna, võtab sisenejaid värava kõrval vastu Grem. Projektijuht Kirke Roosaar tutvustas teda kui rekkajuhi koera, keda peremees ei tule ega tule koju viima. Grem on selline neljajalgne, kellel oli nimi varjupaika tulles kaasas.
Hiljuti saabunud koerte hulgas on Roland, Lotte, Molbert, Rommi, Ruuni, Rex, Piusa, Täpik. Juba kauem igatsevad endale vana või uut kodu Ahto, Tuki, Sandy, Liza, Grem, Tobi, Ramses, Jack, Nodsu, Janka, Lehte, Debby, Larri, Leidi, Ulla, Ursula, Stella, Castro, Poiss, Funnyboy.
Suurem osa nendest nimedest on pandud varjupaigas. Miks on näiteks Castro saanud just sellise nime?
«Ta on Otepää vallast pärit ja siin juba päris kaua, nii et ma ei mäleta, kuidas ta on nime saanud. Aga üldiselt me vaatame ...» rääkis Roosaar, kuid katkestas jutu. «Peame minema vaiksemasse kohta.»
Ta rahustas koera, sest too kargles kahe võõra ja ühe omainimese ees uudishimust ja rõõmust ning haukus nii kõvasti, et kõrvadel valus.
Castro on varjupaigas 11. septembrist 2012. Ta on poolpika karvaga, must, kaks-kolm aastat noor. Et nime tekkimist ei ole meeles, siis võib vaid oletada, et see on kuidagi seotud koera habemega. Ja üks üle maailma tuntud habemikke on vitaalne kuubalane Fidel Castro.
Nimetule koerale nime panekuks vaatavad varjupaiga töötajad talle kõigepealt näkku, et siis tabada midagi loomale iseloomulikku ja sellest nimi tekitada. Või sugeneb nimi olukorrast, kust ula peale jäänud loom leiti.
«Üks variant on see, et mõtleme sellele kohale, kust ta toodi, ja tuletame tänava- või külanimest tema nime. Võibolla tekivad siis oma looma otsima hakkavatel inimestel mõned seosed,» ütles Roosaar. «Näiteks on meil elanud külanime järgi Uhti.»
Kindlat reeglistikku ei ole, peaasi et koer saaks identifitseerimiseks aluse. Nimi on aga palju lihtsam kui numbrite kombinatsioon. «Osas varjupaikades kasutatakse arve nime asemel,» ütles Roosaar. «Aga see ei tekita loomaga mingit isiklikku suhet.»
Kui pea on parajasti nimedest tühi, aitab veebikoht Puppynames (http://www.puppynames.com).
Murisid leidub Tartus registri järgi kümme
Tartu linna lemmikloomaregistris on eelmise nädala lõpu seisuga registreeritud 4370 looma. Registriteenistuse spetsialisti Anne Jereti andmeil on neist 3969 koera ja 393 kassi ning viis tuhkrut, üks merisiga, rott ja madu. Koertest on segaverelisi 1875 ja tõukoeri 2094.
Kümme kõige enam registrisse kantud koeranime on Tommi (45), Bella (43), Pätu (32), Donna (31), Roki (24), Reks (22), Muki (21), Berta (20), Leedi (19) ja Robi (19).
Kui liita nimede sellised variandid, mille hääldus põhiliselt tarvitatavast ei erine (näiteks Roki, Rokki ja Rocky), siis jääb tippu ikkagi Tommi koos Tommyga. Teisele kohale kerkib Reks koos Rexiga.
Millised on registri kõige kummalisemad või veidramad nimed?
«Kui keegi on enda koerale mingi minu arvates kummalise nime pannud, siis see koeraomaniku enda arvates ju veider ei ole,» ütles Jeret.
Nimede panekul ei ole registripidaja moetrende märganud. «Tõukoertele nime panek käib reeglite järgi ja seal ei olegi vist võimalik trende järgida,» lisas ta.
Registri mõned eriti silmapaistvad puhtavereliste tõukoerte nimed on reporteri arvates Aittakankaan Afshar Farlanders, Buffy´s Teddybear Carus Casablanca, Charming Dream Black Pearl Margarita ja Dragonhunter It Takes Two To Tango.
Ametlikke reegleid koerte nimede registreerimisel ei ole, igaüks saab enda koera nimetada nii, nagu tahab. «Tõenäoliselt soovitaksin inimesel järele mõelda, kui ta tahab koerale mingi ropu sõna nimeks panna,» arutles Jeret. «Seni ei ole midagi sellist veel ette tulnud. Kui aga inimene jääb endale kindlaks, siis keelata ma seda ei saaks.»
Lemmikloomaregistrit kammides ilmneb, et koeri nimega Krants, Armi ja Mustukene tabelis ei ole. Irmisid on tartlastel üks, Pitsusid viis ja Murisid kümme.
**********************************************************************************
Fotol on Tartu koduta loomade varjupaiga segavereline koer Castro. Ta on Otepää vallast pärit ja saanud Raadil hoolitsust juba nii kaua, et varjupaiga töötajatel ei ole täpselt meeles, kuidas ta endale nime sai.