Kohalikud valimised on varsti taas ukse ees ning juba praegu käib sagimine erakondade kontorites. Joonestatakse tabeleid, tehakse kaarte ning kirjutatakse üles nimesid. Kõik selleks, keda ning kus saaks oma erakonna nime all valimistele saata. Justnagu oleks valimiste eesmärk erakonna võimalikult suur toetus, mitte kohaliku eluolu edendamine ja sellele keskendumine.
Neli kartellierakonda on aastaid üritanud kogu mängu endale sobivamaks kujundada võtetega, mis kõik teised võimalused eemale lükkaks, nende värvides üksused aga aina kasvaks ning monopoliseeruks. Kuni eelmise aasta kevadeni läks peaaegu kõik päris edukalt.
Riigikogu valimistele on lubatud ainult erakonnad, mille registreerimine ja tegevuse alused on seadustega rangelt reguleeritud. Ikka nii, et ellu jääda on võimalik ainult neljal suuremal. Liikmete alampiir on kaks korda kõrgemal kui muidu meie hukkamõistu väärival idanaabril. Võrreldes suurema osa demokraatliku lääne ühiskonnaga on see üldse tuhandekord-ne. Praeguses Euroopas on demokraatlikult hästi toimivaid riike – muudes valdkondades meie eeskujusid –, kus liikmete piirarvu pole.
Kodanike algatusel loodud valimisliidud on riigikogu valimistel keelatud, uute erakondade teke peaaegu välistatud. Raha jagatakse enda otsustega riigi eelarvest endale. Res Publica jäi viimaseks erakonnaks, kes ettevõtjate toetustega võis pildile murda, sest ka selline võimalus kaotati kohe, kui endal eesmärk käes.
Kandideerijalegi on krõbe kautsjon määratud, lisaks veel suhteliselt kõrge künnis ning isegi rahvusringhääling on võtnud endale õiguse lahterdada kandideerijaid suurteks ja väikesteks, planeerides neile vastavalt ka eetriaega. Kogu masinavärk on tööd teinud selleks, et igasugune mõte valimistel osaleda oleks eos tapetud.
Sama taheti teha kohalikeks valimisteks 2009. aastal, kuid see ei läinud nii õlitatult, nagu loodeti. Valimisliidud taheti keelata, europarlamendi valimistel tehti
aga kinnised nimekirjad. Valimised taheti aina enam muuta farsiks – valijaid pole vaja muuks kui juba varem erakondade tagaruumides kokkulepitu formaalseks kinnitajaks.
Üks kartellierakond tahtis määrata kohalikud ja riigi tasandi valimised lausa ühele ajale, et tülika valijaga veelgi harvem arvestada.
Seekordsed kohalikud valimised peaksid keskenduma ükskord ometi ka kohalikele teemadele. Ikka ja jälle on erakonnad valimised n-ö kaaperdanud muude teemadega, olgu need siis presidendi valimised, erakondade omavaheline arveteklaarimine või Savisaare ja Vene kaardi lehvitamine. Ikka ja jälle on kohalik kogukond lükatud teisejärguliseks ning tema huvid pisenenud erakondade valitud suurte teemade varju. Oskuslikult on erakonnad muutnud ka kohalikud valimised loosunglikeks must-valge-, parem-vasak-teemadeks.
Tänavu tuleb kodanikel endil vaadata asja teistmoodi, haarata ohjad ning rääkida oma kodukoha ja kogukonna asjadest, osaleda kodukoha pare-ma elukorralduse nimel valimistel – igas Eestimaa nurgas, oma vajadusi silmas pidades. Ja seda mitte erakondade valitud taktikepi ja värvi all, vaid kodanike valimisliitudes. See annabki võimaluse rääkida kohalikest teemadest, ilma et peale oleks surutud erakondlikud paradigmad.
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on erakondadeväline kodanike ühendus. Ühing leiab, et suuri eesmärke saavutatakse ühiskonnas, kus hinnatakse kõrgelt väärikust ja konservatiivseid väärtusi: vabadust, avatust, rahvuslust, vastutustunnet, hoolivust ja usaldust.
Ühing pakub tuge valimisliitudele, kes jagavad neid väärtusi ning tahavad oma saatust ise määrata ja juhtida.