Kui suudame pakkuda inimestele turvatunnet, on nad terved, rõõmsad ja ettevõtlikud. Turvalise ühiskonna kulutused tervishoiule ja sotsiaalabile on tuntavalt väiksemad kui vastasseisu õhutavas keskkonnas. Seda on ilmekalt tõestanud teaduslikud uuringud, aga meie siin Eestis ei suuda sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi.
Inimesed jagunevad suures plaanis kaheks: alalhoidlikeks ja rahututeks elu ümberkorraldajateks. Viimased soovivad elu muuta kõikjal ükskõik millise hinnaga. Nende meelest peavad muutused toimuma kogu aeg, sest siis on võimalik pidevalt askeldada ja tunda, et oled millegagi hakkama saanud.
Sellist rahmeldamist kutsutakse meil edumeelsuseks ja kõiki, kes ei suuda või ei taha sellega kohaneda, nimetatakse pensionärideks, ühiskonna heidikuteks ja kasvõi Keskerakonna-meelseteks.
Koolivahetuse üleelamised
Meie «edumeelsed» muutjad ei tunneta piire. Liiga vähe aega on möödas sellest, kui kirikud muudeti viljasalvedeks või pallimängupaikadeks. Kõik vana oli a priori halb ja tuli iga hinna eest ümber teha või lihtsalt hävitada.
Eelmisel aastal käisin samal ajal nii oma vana kooli matustel kui ka 110 aasta juubelil. Pidevalt kahaneva õpilaste hulgaga (41 õpilast 2012. aastal) Tihemetsa põhikool eeskujulikult remonditud vanas mõisahoones kesk korrastatud parki likvideeriti.
Ikka ja jälle kerkinud kooli kaotamise jutt oli oma töö teinud. Turvalisust ihalevad lapsevanemad hakkasid üha sagedamini viima oma väikseid lapsi Kilingi-Nõmme gümnaasiumi, mõtlemata sellele, mis see endaga kaasa toob.
2012. aasta märtsis kutsus Saarde valla volikogu oma liikmeid otsustama Tihemetsa põhikooli tegevuse lõpetamist.
Pärnumaa kena mõisakool kalevivabriku omaniku Albert Zoepffeli 1850. aastal ehitatud suvelossis seisab nüüd tühjalt ja piirkonnal pole enam oma vaimsuse kantsi. Kusjuures just kooli õpetajad saatsid heas korras oleva ehitise päästmiseks kirja Albert Zoepffeli Saksamaal elavatele järeltulijatele, kuid nemadki pole enam huvitatud kaks sõda üle elanud ja Saksa-Eesti ajaloo positiivseks mälestusmärgiks saanud ajaloolise hoone omandamisest.
Sel aastal olen minagi Tamme gümnaasiumi vilistlasena paratamatult osaline kooli ümberkorraldustes. Väikese Pärnumaa maakooli lõputunnistus taskus, alustasin õpinguid tolleaegse Tartu 5. keskkooli bioloogia-geograafiakallakuga üheksandas klassis.
See polnud sugugi lihtne. Äkki oli mu ümber kaheksa õpilase asemel 32 ja täiesti võõrad õpetajad. Esimese poolaasta olin nagu kinos kesk võõraid inimesi. Ei olnud enam vaja igapäevast valmisolekut suhtlemiseks õpetajaga. Kui millestki aru ei saanud, siis oli mõistlikum seda arutada klassi priimustega. Olin sattunud täiesti uute reeglitega keskkonda, kus ellujäämiseks ulatasid õnneks käe minu uued klassiõed ja -vennad.
Õpetajate poolehoidu tundsin siis, kui olin selles koolis juba midagi saavutanud.
Kauakestev koostöö
Kujutan ette, et sellelaadsed üleelamised kuuluvad iga koolivahetuse juurde ka tänapäeval. Lihtsam on vaid neil, kes tulevad gümnaasiumi sama kooli klassidest.
Need ümberasunute sõpruskonnad on püsinud meie lennu lõpetajate näitel enam kui nelikümmend aastat pärast kooli lõpetamist ja ma ei usu, et see on ebatavaline. Kaaslased terveks eluks valitakse ikkagi lapsepõlves – et see pole muutunud, kinnitavad ka minu laste elukogemused. Kusjuures on veel selgunud, et just sageli vahetuvate õpilastega klassis kipub ilmnema tänapäeva koolis nii palju probleeme tekitav õpilastevaheline koolivägivald.
Koolisüsteem, kus kõik on sunnitud pidevalt ümber asuma, ei ole turvaline. Oma õiget kohta pidevalt otsivaid inimesi ei ole ülemäära palju. Nad vahetavad oma õpi- ja töökohti erinevatel eesmärkidel igal eluetapil. Sellist mobiilsust ei peaks aga peale sundima neile, kes hindavad turvalisust ja stabiilsust.
Konservatiivsemate inimeste panus ühiskonna arengusse on sageli tulemuslikum ja nähtavam kui «rändajatel».
Koolide ühendamine ja lahutamine peaks tagama parema hariduse kõigile. Tore! Minu Tartu 5. keskkooli klassikaaslastest lõpetas edukalt kõrgkooli 80 protsenti.
Olen palju mõelnud oma tolleaegse elukohajärgse Pärnumaa keskkooli ja nüüdse Tamme gümnaasiumi lõpetajate kardinaalselt erineva eneseteostamistahte peale – tunnen ju mõlema kooli lõpetajaid.
On tõsi, et Pärnumaale jäädes poleks mind koolitanud õpetajad, kes Tartus nägid meid juba keskkoolipäevil kõrgkoolis jätkajatena. Õpetajad olid motiveeritud meile edasi andma oma parimaid teadmisi ja tegema koostööd Tartu Ülikooli õppejõududega. Nad tundsid suuremat osa eriklassi õpilastest juba kuuendast-seitsmendast klassist peale ja oskasid arvestada nende võimekust erinevates õppeainetes.
Selline kauakestev õpetaja ja õpilase koostöö oligi põhjuseks, miks enamik meist saab tänapäeval rahulolevalt töötada loodusteaduste, meditsiini, majanduse ja hariduse valdkonna erialadel.
Etturid suures mängus
Suund kombinaatkoolidele ilma igasuguste eranditeta ei ole ainus tee tulemusliku hariduse andmisel. Inimesed on erinevad ja kõigile peab leiduma võimalus eneseteostuseks. Põhikooli ja gümnaasiumi tingimusteta lahutamine ei sobi kõigile.
Mida teha nende õpilastega, kes nii kaotavad igasuguse turvatunde? Kas on mõistlik kunstlikult tekitada olukordi, mida peavad lahendama koolipsühholoogid? Kord tekkinud suhtekonfliktid jäävad inimesi saatma terveks eluks.
Selline jõuline süsteemi ümberkorraldamine kaasab peale õpilaste ka õpetajad ja lapsevanemad. Kõik on etturid suures mängus. Halveneb side õpetaja ja õpilase vahel, õpetaja ei tea, mis saab tema töökoormusest ning perekonnad on sunnitud leiutama uusi trikke oma laste suunamiseks edukasse tulevikku. Olukorda ei suuda leevendada ka tavakoolist rahulikuma arengukeskkonnaga waldorfkoolid.
Võib-olla oleks siiski mõistlikum, kui meie edumeelsed liidrid omavalitsustes ja ministeeriumides mõtleksid hoopis kaugemale sihtides ja analüüsiksid muudatustega kaasnevate paratamatute protsesside tagajärgi.
Peale turvatunde äravõtmise on tegemist ka suurte rahakulutustega, mis ei tulene ainult kinnisvara mahajätmisest või kasutuselevõtust. On selge, et haridussüsteem vajab raha kvaliteetse hariduse kättesaadavuse parandamiseks. Praegu toimuv on sellega ilmses vastuolus, sest tegelikult me likvideerime koole ja tekitame segadust niigi heal tasemel olevates koolides selleks raha kokku hoidmata.