Veljo Ipits: Tartu on stabiilsest linnavõimust võitnud

Veljo Ipits on Tartu linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni esimees, Reformierakonna Tartu piirkonna juhatuse liige, ASi Tartu Veevärk ja SA Tartu Sport nõukogu esimees. Foto: Margus Ansu

Salvesti nõukogu esimees, kauane linnavolinik ja Reformierakonna juhtpoliitik Veljo Ipits ei imesta, et oravaparteid kritiseeritakse, sest kritiseerida saabki neid, kes midagi teevad, ja kõike alati õigesti teha pole võimalik.

Kas tomatitaimed on teil juba külvatud ja kas konservitehase juhina oma tomatitest konserve ka teete?

Veel ei ole seemned mulda pandud, aga saavad lähiajal. Meil on talveaed ja tänu prouale saame esimesed tomatid ja kurgid sealt. Neid taimi ei ole küll palju, aga siiski piisavalt. Lapsed käivad rõõmuga võtmas.

Kurki ja tomatit ma sisse ei tee. Salvesti toodete hulgast on valida piisavalt. Küll oleme teinud mõningaid moose ja õunamahla.

Kui palju te tehases paja ääres käite?

Ega ei käi, selleks pole vajadust. Käin siis, kui on külalisi või vaja midagi üle vaadata.

Te ei käi ütlemas, et rohkem soola, suhkrut või äädikat?

Selleks on tehnoloogid ja oma reeglistik.

Olete aastaid võimuerakonda kuulunud. Kuidas tunnete, kui palju tuleb võimu juures soola, suhkrut või äädikat tilgutada?

Esimestel volikoguaastatel sain seda teha vähem, oli teisi aktiivseid tegijaid, kes nüüd on kadunud. Aga olles juba aastaid ka erakonna piirkonnajuhatuses, siis peaksin ikka põhitilgutajate sekka kuuluma. Olen volikogus komisjoni esimees, seegi tingib, et otsustamisel peab rohkem kaasa rääkima.

Kas teil volikogus ei tule kunagi hääletada oma tõekspidamiste vastu?

Kindlasti on eriarvamusi. Need tuleb enne läbi arutada. Ei ole olnud seda tunnet, et olen täiesti vastu ja ma ei saa aru, miks nii hääletatakse. Kui asi tundub mäda, tuleb need küsimused enne suurde saali jõudmist ära lahendada.

Teie juhitav arengu- ja planeerimiskomisjon on eelnõusid linnavalitsusse tagasi põrgatanud küll.

Kui linnavalitsus planeerimisega tegeleb, on tahes-tahtmata mõni otsus kompromiss arendajaga. Kui komisjon leiab, et lahendus ei ole hea, et linn võiks selga rohkem sirgu ajada, siis saadamegi tagasi. Peame arutama mitte ainult oma vaatevinklist, vaid ka sellest, kuidas see linlasele paistab.

Tartu kesklinna on viimastel aastatel tublisti investeeritud, on ehitatud juurde ja ümber. Kuid tulemus pälvib ikkagi kriitikat.

Mina Plaskut-Taskut ei kritiseeriks, seda on etapiti ehitatud. Kui kohe oleks tuldud praeguste ideedega … Aga ei teadnud tellijagi alguses täpselt, mida ta tahab – tegu oli suure alaga, kus asub ka bussijaam. Kui nüüd ehitatakse see inetu auk seal Tasku taga täis, saab kvartal parema ilme.

Või võtame kaubamaja – oli arhitektuurivõistlus, enda arvates valiti parim töö. Siis arvestati, et vana kaubamaja krundile tuleb suhteliselt suur hoone ja Plaskule ehitatakse juurde, seega ei tohiks kaubamaja jääda liigselt domineerima. Et kõrgust rohkem sai, on taunitav, aga me ei ole sellega ka leppinud.

Õppida tuleks kõigest, mis valesti on läinud. Ka arendajad on õppinud. Rääkides nüüd oma soovidest, püüab kaubamajagi linnarahva huve arvestada.

Või võtame Playtechi maja. Südalinna võiks täis ehitada ilusaid marmorist hooneid, kunsti tippsaavutusi, kuid tellija peab suutma selle kinni maksta ja see peab ka ära tasuma.

Mis meeleoluga jälgisite Tamme kooli meeleavaldust?

Eks igaüks sõdi oma kooli eest. Eks mulgi ole oma kooli armastus, minu kool oli Härma. Ma võin inimestest aru saada, nad ei kujuta asja teistmoodi ette. Nad ütlevad, et uus gümnaasiumihoone peaks olema praeguse koolimaja kõrval. Aga kas siis, kui koolid oleksid eraldatud, aga teine koolimaja asub vana kõrval, oleksid protestijad rahul?

Meeleavaldusel öeldi muu hulgas, et linnavalitsus kaasab küll, aga kaasab pigem tagantjärele.

Kes tahtis teada, see ka sai varakult teada. Nooruse koolimaja ost on teada olnud üle aasta. Aga inimene on inertne, asub võitlusse siis, kui tunneb, et nüüd lähebki asi käest ära.

Praegu on selles võitluses ka natuke populismi ja valimiseelset propagandat.

Reformierakond on Tartus kaua võimul olnud ja saanud suunata rahavooge, aga miks meil ei jätku lasteaiakohti ja koolimajad on remontimata?

Nojah. Eks raha on nii palju, kui on. Ei saa ka öelda, et seda on loobitud sinna, kuhu vaja ei ole. Kogu aeg on vihjatud õnnetule Vabadussillale, aga see on ka üks näide, mille kallal on hea närida.

Tollal tuli küsida, et kui Võidu sild on vaja remonti panna, kuidas siis liiklust suunata. Laia tänava silla otsustamise ajal ei olnud meil sugugi selge, et tuleb Ringtee sild. Tagantjärele tark on alati hea olla. Pealegi räägiti alguses 60 miljonist kroonist, kuid ehitus läks sellest üle kahe korra kallimaks.

Võinuks ju ümber otsustada. Elvast tulnud linnapea Urmas Kruuse kiitis avamisel, et see sild on hea, sest nüüd saavad ratturid ja jalakäijad üle jõe – see võimalus oli seal varemgi.

Kui Urmas Kruuse tuli, olid sillaotsused juba tehtud. Aga ega neid näiteid ole ka väga palju tuua …

… kus oleks raha lihtsalt põlema pandud.

Jah, kus oleks raha lihtsalt põlema pandud. See on valikute küsimus. Selle koha peale oli silda vaja ja praegu läheks see veel mitu korda kallimaks.

Lasteaiakohtade nappus on kaua lahendamata probleem.

Küsida tuleks hoopis seda, kui pikk lastehoiu järjekord tegelikult on, kui palju on topeltregistreerimist ja kui palju on linna lasteaedades neid, kes peaksid hoopis vallast lasteaiakoha saama. Nende vanemate lapsi, kes linnas ei tööta ega too siia ka maksutulu.

Kas haldusreform ja Tartu piiride ülevaatamine tuleks käsile võtta? Omavalitsuste piirid on paiguti arengupiduriks.

Tõsi. Huvid on erinevad. On olukordi, kus vald loodab linnale ja linn vallale. Sõrmega näitamine ei aita ja kergeid kokkuleppeid ka ei tule.

Meil on linna ümber rikkad vallad. Ülenurme avab uue lasteaia, aga seegi on ammu broneeritud, kohti ikka ei jätku. Tartu valla Vahi elamurajooni kohta võib küll küsida, kumb see siis on, vald või linn. Peale lasteaiakohtade tekitavad probleeme ka bussiliiklus ja koolivõrk.

Haldusreform on laiem teema. Väiksemad vallad tuleks liita, kohati võib-olla ka jõuga, aga vastuseis on tugev.

Valdade liitmine Tartuga võiks mingitel tingimustel kõne alla tulla, aga ma ei ole selle üle väga palju mõelnud. Võiks olla ka selline võimalus, et vallast osa tuleb linna alla, osa liidetakse teiste valdadega.

Kes võiks olla algataja?

No meil on ju regionaalminister. Aga väga raske on inimestele peale sundida olukorda, mida nad ei ole varem kogenud ja millele leiab ka vastuväiteid. Enamasti on kõige lihtsam jätkata vanaviisi.

Vestlen vahel Vene ärimeestega. Neid rahuldab see võim, mis on. Olgu autoritaarne, aga vähemalt on teada, mis ees ootab.

Miks peaks edukas ärimees istuma Tartu volikogus, kui tegevust on tal niigi küllalt?

Eks seda ole minagi endalt küsinud. Kui Reformierakond loodi, astusin sellesse ideelistel kaalutlustel, et edendada ettevõtlust. Ja siis tuli ka kandideerida ja asuda linna juhtimise juurde.

Loomulikult olen mõelnud, kaua veel. On istungid, komisjonide koosolekud, nõukogud. See on oma aja panustamine. Ma ei ole küll tunnetanud, et saan vastu majanduslikku kasu tunnitasuna või sel moel, et saan jagamise juures olla.

Mind ajendab soov olla osaline oma kodukoha kujundamises. Mul on arengu- ja planeerimiskomisjonis huvitav: ma näen, mis on tulemas, ja saan kaasa rääkida.

Kuigi ei saa eitada, et ka teil on linnas kinnisvaralisi huve?

Mingi pensionisammas peab püsti olema. Ma küll ei ole tunnetanud, et poliitikas osalemise tõttu oleks see sammas paremini kasvanud. Sellele aitavad kaasa pigem suhted teiste ärimeestega.

Reformierakonna pink Tartus ei ole iseenesest lühike. On arste ja ärimehi, aga kui on vaja linnavalitsust moodustada, siis näib see pink küll väga lühike. Miks nii?

Miks peaks edukas arst hakkama linnavalitsuse liikmeks? On seal kaks-kolm aastat, mis ta siis edasi teeb? Ta tahaks töötada oma erialal, aga olla ka otsustamise juures.

Sama ärimeestega. Mis peaks mind sundima linnapeaks või abilinnapeaks? Praegu olen ise otsustaja. Kui tahan, panen ukse kinni ja lähen, kuhu tahan, või võtan härra Saarega kannu õlut, ilma et keegi tuleks pildistama. Vabadusest loobumise hind on väga kõrge. Peaks olema poliitikas edasi jõudmise soov, aga mina ei ole kunagi Toompeale tahtnud.

Kas Tartu linna ettevõtete nõukogude suurus ja moodustamise põhimõtted on optimaalsed? Tahtmata midagi halba öelda veevärgi nõukogu liikmeks määratud Martin Beki kohta, jääb ikkagi küsimus, kas nõukogu väheste kogemustega liikmetest on ettevõttele abi.

Kas just seda, aga nad saavad ise kogemuse.

Kas ettevõtte nõukogu on koht, kus peaks noori koolitama ja neile palka maksma? Sel eesmärgil võiksid nad osaleda pigem töövarjuna.

Veevärgi juhtkond on väga tubli, nõukogul on suhteliselt lihtne, ei pea tegelema kaadriprobleemidega. Nõukogus on olnud järjepidevus, see ettevõte on linnale väga tähtis … Ma nendin, et küsitavusi võib olla. Küllap veevärgi nõukogu kannatab ühe tudengi ära, ta on insener ja saab vähemalt teemast aru. Linnavalitsus tema määras, mina nõukogu esimehena võtsin selle teadmiseks. See oli omaniku otsus.

Reformierakonna reiting Tartus kipub langema. Kas te muretsete selle pärast ja kus näete põhjust?

Muretsema peab alati. Midagi ei sünni iseenesest. Ei saa arvata, et üks erakond on kogu aeg võimul ja kõik aktsepteerivad seda, meil ei ole nõukogude aeg ja ainupartei.

Seda, kes teeb, on võimalik kritiseerida, kes ei tee, seda pole ka millegi pärast kritiseerida. Ja kui teed, siis vaevalt et sada protsenti õigesti – tuleb ju valikuid teha. Kindlasti tehakse ka vigu ja tagantjärele teeks mõne asja teisiti.

Kuid raske on ka leida samasugust olukorda, kus üks erakond on suutnud nii kaua linnavõimul püsida, ja hästi püsida. Tartu on sellest võitnud, sest teatud stabiilsus on aidanud ära hoida poliitilist tõmblemist, vahetusi nõukogudes ja ümberotsustamist ainult põhjusel, et muidu ei eristuks eelmisest võimust. Ega suuri skandaale pole ka olnud. Kui keegi varastas, siis ega inimese sisse näe.

Oleme olnud koalitsioonis Keskerakonna ja IRLiga, püüame mingil määral ka nende arvamusega arvestada. Aga poliitikas on loomupärane, et volikogus hääletatakse, nagu koalitsioon või opositsioon on otsustanud.

Kas see oleks võimatu, et igaüks hääletab enda tõekspidamiste ja maailmavaate, mitte käsu järgi?

Anarhiat ka ei saa olla, see võib rappa viia. Võtkem või Itaalia. Kui ei teki ühtset poliitvõimu, on sada või mõnikümmend väikeparteid, siis ei jõutagi kokkuleppele. Või Rootsi – kas nad sealgi väga rõõmsad on.

Aga küsisite reitingu kohta. See ei olegi niivõrd Tartu teema, kuivõrd Tallinna poliitika peegeldus siia.

Ka ajakirjandus on olnud reitingu languse taga, mõni grupeering ajakirjanduses. Kes hoiab hommikust õhtuni Auto­rollo teemat, kes mingit muud. Eks see pikapeale pea ju mõju avaldama.

Võib-olla on selle taga soov saavutada poliitilise võimu vahetus, aga võib-olla ka soov, et kui vigu on tehtud, tuleks neid tunnistada.

Võib-olla ei ole nii ilus küsida, aga ehk on teil varem olnud säravamad tipud?

Ütleme nii, et kui meie tipp on kauaaegne peaminister, siis ei saa tingimata loota, et Tartust peab tulema järgmine kauaaegne peaminister, kes on sama populaarne. Või sama särav naispoliitik, kes siit Tallinna läks.

Ajad ei ole ühesugused.

Praegune linnapea suhtleb rahvaga väga palju ja kui vaadata tema valimistulemusi, siis need on väga head. Võib ju öelda, et linnapeale kanduvad üle erakonna hääled, aga erakonna nimekirjast võib valida teisi, kui linnapea ei meeldi.

Inimesed pole ka ühesugused: kelle eesmärk on väliselt särada, kes teeb seda tööd … noh … ütleme mustatöölisena, aga ta ei tee seda sugugi halvemini.