Viimases intervjuus Tartu Postimehele (15.2) mainib professor Marju Lauristin, et Tartu kesklinn oma kiviparkettide ja kaubanduskeskustega on väga ilusaks läinud, aga tegematajätmine jääb enamiku linnakodanike elupaikade ehk äärelinnade kannatada. Pean seda väidet ülekohtuseks linna eelarve võimaluste suhtes.
Kõike korraga ei saa ning meenutaksin vaid seda, et meie linnas on enamik veevarustus- ja kanalisatsioonivõrkudest ja kohati ka elektrivõrkudest reanimeeritud.
Võrrelge seda näiteks riigi pealinna olukorraga. Mingis talutavas seisus on ka tänavad, ehkki kruuskattega teid leiab veel õige palju. Ning kuigi tahaks, pole seda võimalust, et Kaunase puiesteele või Lauristini kodutänavale (Rebase) kivikatet panna.
Linnavalitsus tegutseb praegu tõepoolest õigete suundumuste põhjal, alustades linnaplaneerimist seesugusest otsast, millest võib tulevikus kasu olla. Ja see on kesklinn. Olgu pealegi nii, et linnavalitsus sellesama erakonna juhtimise all on suure osa kesklinnast tuksi keeranud, aga kusagilt tuleb õppetundide kogemusi rakendades alustada. Eks hindeid seni tehtule jagab õpetaja ehk valija sügisel.
Olgem ausad, linnavalitsuse sihtotstarbeliste summade pudistamine linnaosade vahel oleks praegu kurjast ning tuleb tõepoolest arendada seda linnaosa, mis moodustab linna toimiva südame. Peaks aru saama, et see pole ainult kinnisvaraarendajate soovitavad kaubanduskeskused. See on ka ülikool, vanalinn, liiklus, sillad jm.
Vaadaku Marju Lauristin, mismoodi näeb välja endine jõle Hiinalinn teisel pool Jaama tänavat või Aardla-Võru ristmiku ümbrus või ülikooli reaalia piirkond Maarjamõisa naabruses või maaülikooli linnak. Igal pool sünnib midagi.
Praegu tuleb arendada kesklinna. Vaieldav on, mis piirides. Kas Veski, Kroonuaia ja Tähtvere tänav peaksid kuuluma selle pisilinna kesklinna planeerimisalasse tänu sellele, et need on sattunud olema kaitsealuse muinsuskaitseala piirideks, samas Riia tänav Ekraani kinost raudteeviaduktini mitte?
Selleks aruteluks peavad planeerimisse puutuvad linnavalitsuse instantsid aega leidma ning neid spetsialiste meil ju jagub.
Teisalt läheksin kunstiajaloolasena pisut isiklikumate maitseotsustuste valda. Aastatest, mil taasiseseisvumisest tulenevalt eksperimenteeriti tänapäeva ehituskunsti vormide ja materjalidega, on hulk aega möödas.
Kõik need ehitised ümber Barclay platsi, peamiselt pangad ja muud ärid, on tegelikult põnev ja kirju pilt erisugustest lähenemistest, kuid alates Taskust ja jätkudes aasta ehitiseks pärjatud hoonega Pika-Fortuuna ristmikul on tegemist regressiga.
Need veidi nihutatud fassaadid, rippuvad klaasrõdud, mõned klaasseinad ja krohvitud plastkate ongi see, mida Tartu pärandab järeltulevale põlvele. No tänan, ei.
Ma ei taha raekoda, ülikooli peahoonet ja nende vähendatud koopiaid, küll aga midagi samaväärset, mis leiaks õiglase koha linna internetileheküljel veel kahekümnegi aasta pärast või vääriks koguni ehitusmälestisena kaitse alla võtmist.