Kaks aastat tagasi avatud Ahhaa teaduskeskuse imeline maailm üllatab külastajaid mitmel moel. Näiteks keskuse giidide hulgas töötab kaks paari kaksikuid – Alice ja Elyne Aaviksoo ning lätlased Matiss ja Martins Briedis.
Ahhaa keskus – kaksikute kasvulava
27. veebruar 2013, 08:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meid võetaksegi siin sageli kui ühte,» lausub Tartu Ülikoolis teisel kursusel materjaliteadust õppiv Elyne, kes sattus Ahhaasse tänu kaksikõele. «Alice tahtis minna ja kutsus mind ka kaasa.»
Kandideerimise ajal õppis Elyne veel ülikoolis norra keelt ning kuna Ahhaa töökuulutuses oli kirjas, et sobival kandidaadil peaks olema loodusteaduslik taust, ei võtnud ta oma töölepürgimist väga tõsiselt. Kuna aga õde Alice oli esimeses voorus kohe edukas, pistis ka Elyne hiljem vaikselt oma CV vastuvõtukomisjoni lauanurgale ja palus, et see läbi vaadataks.
Juba kuu aega hiljem olid Tallinna inglise kolledži lõpetanud õed Baltimaade suurima teaduskeskuse giidide nimekirjas ning töötavad seal siiani. «See tundus kuidagi põnevam kui kusagile ettekandjaks minna, ja füüsika oli üks mu lemmikõppeainetest juba kooliajal,» põhjendab bioloogiat õppiv Alice oma valikut.
Õde Elyne lisab, et ei teadnud alguses üldse, mida giiditöö endast kujutab. «Aga see kõik oli nii lahe. Palju ägedam, kui ma arvasin,» õhkab Elyne.
«Alguses oli põnev juba see, kui sai midagi uut teada, aga mingil hetkel avastasin, et mulle väga sobib, kui teadusele saab sellisel põneval moel läheneda,» lisab Alice ning püüab nüüd keeruliste asjade mõistmiseks luua huvitavaid seoseid ka väiksele vennale ja õele.
Piirilinna poisid
Eesti-Läti piirilinnas Valkas sündinud vendade Briediste Ahhaasse maandumise teekond on aga sootuks keerulisem. Pärast Valga gümnaasiumi lõpetamist asus Matiss õppima Eesti Lennuakadeemiasse ning Martins suundus Ventspilsi džässi õppima.
Kuna poiste majanduslik seis polnud kiita, ei läinud õpingud nii hästi, nagu oleks võinud.
Tagatipuks jäi Matiss 2011. aasta sügisel Tartus jalgrattaga auto alla ning see võttis igasuguse isu midagi teha.«Kaks nädalat kartsin välja minna ja pärast sõitsin ainult bussiga. Jalgsi üle ristmiku ei läinud. Täielik foobia oli,» meenutab Matiss.
Siis aga sattus Matiss ema ja nooremate õdedega Ahhaasse ning avastas, et seal käib väga palju lätlasi. «Mõtlesin, et olen ju ka lätlane, äkki neil on tööd pakkuda,» lausub Matiss. Kuu aega pärast oma CV saatmist kutsutigi ta vestlusele.
«See oli minu kõige parem hommik selle aasta jooksul,» meenutab Matiss. «Käisin just bändiproovis ja läksin sealt koos kitarriga Ahhaasse. Mõtlesin, et olen nagu olen, pikkade juustega ja natuke hipilik. Isegi käed ei värisenud enam.»
Venna jälgedes
Pärast paaritunnist proovitööd võetigi üks vendadest katseajaga Ahhaasse giidiks. Alguses ei saanud ta üldse aru, mis toimub, aga tasapisi tuli julgus ja kogemus. Näiteks eelmisel kevadel polnud Matissil peaaegu üldse vaba aega, kuna tööd oli nii palju.
Eelmisel sügisel otsustas Ahhaasse kandideerida ka Martins ning temagi osutus väljavalituks. Venekeelses lasteaias ning eestikeelses koolis käinud poistel on suus eesti, vene, läti ja inglise keel. Martinsi katseaeg giidina sai just neil päevil läbi ning poisid vaatavad juba teadusteatri tegemiste poole.
«See töö on tekitanud huvi. Kaks aastat tagasi poleks ma suutnud astuda mitmesaja inimese ette, aga praegu pole mul üldse enam pabinat,» tõdeb Matiss ning tunnistab, et Ahhaas giidiks olemine pole ainult palgatöö.
«Kui giidid mõtleksid siin ainult palgale, ei tuleks sellest tööst midagi välja. Iga giid jätab sellesse majja oma energiat ning tükikese iseendast,» lisab Martins.
Umbes samamoodi arvavad ka haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo lapselapsed Alice ja Elyne. «Meil on vähe inimesi, kes tahavad siin ainult giiditööd teha. Selle töö juurde kuuluvad ka töötoad, demokatsed ja saab õppida ka teadusteatrit tegema,» selgitab Alice, kelle lemmikeksponaadid on viltuste seinte ja põrandaga Shanghai maja ning Hobermani paisuv kera.
«Sa ei saa seda teha nii, et õpid teksti pähe ja kõik. Siis hakkaks ka endal igav,» lisab Elyne ning märgib, et giid peaks oskama kõikidele küsimustele vastata. Samuti on giidile hädavajalik oskus igast olukorrast välja tulla. Eriti siis, kui mõni katse peaks luhtuma. Viimast juhtub noortel üsna harva, aga siiski.
«Enamasti tulevad asjad välja. Ja kui ei tule, siis see jääb kauaks meelde,» tõdeb Martins, kel äpardusid teadusteatri eksamit tehes nii mõnedki katsed. Ometi sai ta läbi ning läheb nüüd iga päevaga paremaks.
Bändiga võistlusele
Teadusteatrit tehes plaanivad vennad hakata ära kasutama ka oma kaksikuks olemist. «Näiteks üks kõnnib ühest uksest välja ja teine tuleb teisest kohe sisse. Me peame need asjad alles läbi mängima,» arutleb Matiss, kelle lemmikkoht on planetaarium. Tähed, planeedid, galaktikad ja tähtkujud olid juba kooliajal tema erilise huvi all ning nüüd on tal võimalus kõiki oma teadmisi ära kasutada.
Läti poiste tulekuga sündis Ahhaas eelmisel aastal ka ansambel Ann Fatman & Big Brown Butterfly, mis osaleb sel nädalal firmabändide võistlusel. Ansambli esinemist lähevad teadusteatriga Tallinna toetama ka Alice ja Elyne.
Kui kauaks noored Ahhaasse jäävad, ei julge neist keegi pakkuda. Ahhaas töötamine on kõigis neljas suurendanud reaalainete huvi, kuid kas neist võiksid tulevikus füüsikateadlased sirguda, on keeruline ennustada.«See on äge töö ja annab palju juurde, aga kogu eluks ma siia tööle ei jää,» pakub Matiss.
Arvamus
Pilvi Kolk
Ahhaa juhatuse liige
Alice ja Elyne on super töötajad! Nad on niivõrd energilised ja hakkajad. Siiani pole olnud ühtegi üritust või probleemi, millest nad välja ei tuleks. Nad esindasid Ahhaad Koreas ja nende hakkamasaamine oli suurepärane. Seal paistsid nad veel eriti silma, kuna blonde inimesi ju seal pole ning ka keskmine pikkus on seal väiksem kui tavalisel eestlasel.
Paremat esindusmeeskonda annab otsida. Nende särav naeratus jäi meile silma juba siis, kui nad tööle kandideerisid. Nad suudavad igale kliendile jätta hea mulje ja saavad lastega väga hästi hakkama.
Matiss ja Martins on natuke teistsugused. Nad on väga head suhtlejad. Meil on umbes veerand külastajatest lätlased ja nad saavad nendega alati ühele lainele.
Kohati on nii, et need rühmad, kes on käinud Matissi planetaariumietendusel, tahavadki edaspidi ainult tema juurde minna. See, kuidas ta suudab infot edasi anda, on kindlasti üks põhjus, miks meil Läti turiste nii palju käib.
Kandideerimisel oligi nende trump läti keel ja tehnikahuvi. Neil on ka ühine hobi – muusika. Oleme nende valikuga väga rahul.