Buratino seikleb tantsude keeles

, Teatriteaduse üliõpilane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esietenduse lõpuaplausi ajal on kõrvuti (esiplaanil vasakult) Malvina osas Melani Mõtlik, mitme osa täitja Aivar Kallaste ja Buratino kehastaja Kaspar Kiisk.
Esietenduse lõpuaplausi ajal on kõrvuti (esiplaanil vasakult) Malvina osas Melani Mõtlik, mitme osa täitja Aivar Kallaste ja Buratino kehastaja Kaspar Kiisk. Foto: Sille Annuk

Tantsulavastus «Kuldvõtmekese lugu» tõi vaatajate ette puunukk Buratino seikluste tantsulise tõlgenduse. Põnevust jagub väikestele vaatajatele ja vanem publik saab vanale loole uusi vaatenurki.

Mare Tommingase lavastuses on Buratino kuldvõtmekese otsingud, kaotamised ja leidmised rullitud lahti nii klassikalises kui ka vabatantsus. Lavastuses osalevate Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilaste esituses ei ole eriti tunda lapselikkust, nad tantsivad oskuslikult.

Loomulikult on lavastuses lapselikku rõõmu ja siirust, mille tõttu on lastelavastusi alati värskendav vaadata – seal meenub, kui lihtne on tunda rõõmu pisiasjadest ning kui siiras võib maailm olla.

Õpetlikke hetki

Aivar Kallaste tunneb oma publikut ja teab, kuidas tähelepanu köita ja kaasa haarata. Lastelavastuses peab selleks astuma otsesesse dialoogi publikuga ja seda Kallaste etenduse algul ka tegi. Nii suutis ta lastes äratada uudishimu, mis saab edasi – kuidas läheb papa Carlo puust nukul Buratinol.

Tavaliselt on lastelavastustes õpetlikke hetki. «Kuldvõtmekese lugu» näitab, et oma asjadel peab silma peal hoidma, et need kaotsi ei läheks või võõrastesse, kavala rebase Alice’i ja kass Basilio kätesse ei satuks.

Nii nagu kavalehel on välja toodud kaks põhilisemat balletisammu – pas de bourrée ja échappé –, on nende sooritamine esile toodud ka lavastuses. Seda võib pidada samuti õpetlikuks. Ehk tärkab mõnes väikses vaatajas soov tantsijaks või baleriiniks õppida.

Lavastuse nõrgaks kohaks on muusikaline kujundus. Jäi mulje, justkui oleks muusikalised vanad elemendid ja efektid kiiresti kokku liidetud, ning seetõttu tundus kujundus kokkuvõttes natuke ajast maast.

Klassikalise tantsu kõrvale loodud Buratino vabatantsus toimib Celine Dioni lauldud «My Heart Will Go On» kindlasti vanemale publikule, kuid Pierrot´ ja Malvina kokkusaamise loo taustal võinuks olla mõni lastele kergemini mõistetav armumisest rääkiva laulu versioon.

Nõudlik publik

Lapsed on muidugi nõudlik publik. Kui neile ei meeldi, siis saab etenduse ajal sellest aru nende nihelemisest, rääkimisest ja ringijooksmisest.

Buratino ja tema sõprade seiklused olid vähemasti esietendusel piisavalt köitvad, et naelutada lapsed 45 minutiks paigale. Täiskasvanutele on see hea võimalus unustada argipäev ja meenutada lapsepõlve.

Esietendus

• Vanemuine esietendas 14. veebruaril Teatri Kodu saalis Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilaste osalusel tantsulavastuse lastele «Kuldvõtmekese lugu».

• Lavastaja, kujundaja ja koreograaf Mare Tommingas, muusikalised kujundajad Mare Tommingas ja Julia Litvinenko, valguskujundaja Martin Meelandi ja helirežii autor Toivo Tenno.

• Osades Aivar Kallaste, Siim Sander Sonn või Kaspar Kiisk, Oliver Aunbaum, Me­lani Mõtlik või Veronika Schmidt, Heleri Savolainen, Valeria Radionova või Andra Palla, Johanna-Brigitta Tarand, Kairi Kilgi jt.

Allikas: Vanemuine

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles