«See küll õige vastus pole,» ütleb õpetaja tahvli ees ülesandega kimpus olevale õpilasele ning küsib ohkega klassi poole pöördudes, kes meil siis teab, mis õige on. Lapse suhtlusoskust arendavas koolis võiks õpetaja toimida teisiti.
Uus õpe paneb õpetaja kaamera ette
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
15. veebruar 2013, 22:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vastus võib tõesti vale olla, aga loogika selle lahenduskäigu taga ei pruugi olla vale,» märgib ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit. Küsimus on hoopis selles, kui palju õpetaja oskab küsida ja kuulata, kuidas laps lahenduseni jõudis.
Tartu Ülikooli õpetajakoolitust ootab ees tubli sisuline ümberkorraldamine. Muu hulgas teeb läbi värskenduskuuri osa, mis puudutab tulevaste õpetajate suhtlustreeningut, ning seda hakkab eest vedama Halliki Harro-Loit ajakirjandusõppejõuna. Selle läbivad kõik tudengid, kellest saab kunagi õpetaja.
Seni olid õpetajakoolituse suhtlemist puudutavad ained väga loengukesksed, nüüd hakatakse palju suuremat rõhku panema paktilisele suhtlustreeningule. Selleks kutsutakse appi õppejõud ajakirjanduse õppetoolist ning suhtlemistreenerid väljastpoolt ülikooli. Tulevane õpetaja saab vaadata end kõrvalt videotreeningus.
Rohkem treeningut
Tiina Vink on Tartu Raatuse kooli klassiõpetaja ning töötanud selles ametis 15 aastat. Ülikooliõpingutest meenutas Vink kolme kursust, milles ühel või teisel moel käsitleti suhtlusoskust. «Mäletan rollimänge, mida lahendades ning hiljem analüüsides püüdsid noored inimesed saada aimu enda ja oma kaaslaste võimalikust käitumisest erinevates olukordades.»
Vink leiab, et ülikoolis ning täienduskoolitusel õpitu ei rakendu üks ühele reaalses koolielus. Oskuse mitmesugustes olukordades toime tulla ning väärikaks jääda annavad nii kursustel õpitu, ise loetu kui ka koos teistega oma kogemuse analüüsimine.
Annika Laanpere on eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lüllemäe põhikoolis. Õpetajaametisse jõudis ta «Noored kooli!» 4. lennuga. Laanpere rääkis, et programmi väljaõppes saadud suhtlustreening andis võimaluse end kõrvalt jälgida.
Noore õpetajana leiab ta, et suhtlusoskuste omandamine on pikaajaline protsess, mis vajab seniste harjumuste murdmist ja uute kinnistamist. «On hädavajalik, et koolitus oleks võimalikult praktiline – teooriale lisaks palju harjutusi ja treeningut,» märkis Laanpere.
Õpetaja ei suhtle ainult õpilasega. E-koolis, lapsevanemate koosolekutel ja arenguvestlustel peab õpetaja toime tulema mitmesuguste ülesannetega. Halliki Harro-Loit selgitas, et koosoleku ettevalmistamine ja juhtimine ning funktsionaalne kirjaoskus vajavad eraldi juhioskusi ja ettevalmistust.
Tiina Vink nõustus, et lapsevanematega suhtlemine nõuab eraldi väljaõpet ning nõustamist. Tihti ootab lapsevanem nõuandeid oma lapsega toimetulemiseks. Vink näeb, et näiteks arenguvestluste konstruktiivsusest võiksid võita nii laps, õpetaja kui ka vanemad.
Miks sa hilinesid?
Halliki Harro-Loit toob teise küllalt tavalise näite. Õpilane hilineb kooli ja õpetaja nendib kõigi klassikaaslaste ees: «Sa jälle hilinesid, mis siis nüüd põhjus oli?» Hea tava järgi võiks sellise olukorra lahendada nelja silma all, paludes õpilasel rääkida, kuidas ta täna kooli jõudis. Nii on Harro-Loidi hinnangul võimalik jõuda hilinemise põhjuseni, mis ei pruugigi teinekord olla nii pahaks pandav.
«Oluline on, et õpetaja oskaks konfliktiolukorras hoopis peegeldada, püüda jõuda põhjusteni last ära kuulates,» selgitas Harro-Loit. Ta on seisukohal, et võib ju rääkida võitlusest väljalangemise vastu, aga kui õpetaja ei kuula, kuidas tema õpilane õpib, on puudu juba esimene tööriist.
Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink nõustub, et tähtsaim on kuulata, mis on lapse imeliku käitumise põhjus. «Kui sa neid põhjusi ei tea, on sama hea, kui ravida inimest ilma diagnoosita.»
Annika Laanpere sõnul tuleb küllalt tihti ette olukordi, kus õpilane väljendab häälekalt oma negatiivset suhtumist kooli ja õpetajatesse. «Üks valik oleks teda selle eest märkusega karistada. Teine võimalus on aktiivset kuulamist kasutades teada saada, mis teda tegelikult häirib. Võib selguda, et õpilane on hoopis iseenda peale pahane, et ta halva hinde sai,» selgitas Laanpere.
Õpetaja nagu näitleja
Toomas Kink peab oluliseks ka isiksusest tulenevat õpetajameisterlikkust. «Sa pead oskama rääkida klassi ees lugusid nii, et need puudutavad õpilasi.» Õpetaja on Kingi hinnangul natuke nagu näitleja monoetenduses: «Kui silmale on hää kaeda, kõrval hää kuulda ja seetõttu jääb miskit ka kõrvade vahele kinni, on asi korda läinud.»
Halliki Harro-Loidi sõnul on kavas õpetajakoolituse suhtlustreeningus tähelepanu pöörata ka õpetaja esinemisoskusele. Näiteks oma kehakeele ja häälekasutuse kohta saavad õpetajad kõige vahetuma tagasiside end videost vaadates. «Lapsed vaatavad õpetajat nagu kaamera – kogu tema volüümikuses ja kortsudes.»
Harro-Loit jagas oma kogemusest, et kui ta teadlikult aeglustab kõnetempot ja räägib madalama hääletooniga, kuulab auditoorium teda paremini. «See on nagu sosistamisega: sosista ja teised hakkavad ka sosistama, karju ja klass hakkab veel valjemini karjuma.» Hääletreeninguks on uuenenud suhtlustreeningus plaanis kaasata ka häälekoolitajaid.
Harro-Loit selgitas, et eesmärk on anda treeningul põhinevat suhtluskoolitust lisaks alles õpetajaks õppivatele tudengitele ka juba praktiseerivatele õpetajatele.
Suhtlemistehnikatele ja õpetaja kasvatavale rollile tähelepanu pööramises on Toomas Kink ja Halliki Harro-Loit ühel meelel: investeerida tuleb ennekõike õpetajatesse juba õpetajakoolituse ajal.
Kui klassiõpetaja algkoolis ei suuda arendavat ning õppimist soosivat suhtumist kujundada, kandub see edasi juba teismeeas põhikooliõpilastele, kelle suhtumist õppimisse on juba palju raskem muuta.