Rõõmsat naist vanadus ei kohuta

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivia Mets näitab oma koduseintel abikaasa Lauri Metsa portreed ning üht vaadet ühest toaaknast välja. Suur osa tema pilte on praegu näha aga hoopis Baeri majas Veski tänaval.
Liivia Mets näitab oma koduseintel abikaasa Lauri Metsa portreed ning üht vaadet ühest toaaknast välja. Suur osa tema pilte on praegu näha aga hoopis Baeri majas Veski tänaval. Foto: Kristjan Teedema

Geograaf Liivia Mets elab Kurepalus keset metsa, talu nimi on Metsa. Naise elus on mets ees ja taga. Ta isa oli metsamees ning üks ta poegadest on õppinud metsandust.  Tema piltidel on samuti palju rohelust ja metsa.

«Kui elad sellises kohas, kus iga vaade aknast välja on otsekui maal, siis kuidas sa ilma maalimata olla saadki,» ütleb Liivia Mets ja laiutab käsi. Ta kirjeldab jäneseid, oravaid ja kitsi, kes ta kodu ümber kolavad, ning seda, kuidas ta mõnikord vanad õunad puu alla viib ja loomad siis neid sööma tulevad.

Liivia Metsa kodu akende eest on kardinad enamasti kõrvale tõmmatud. Uudishimulikke naabreid niikuinii läheduses ei ole ning ilusad vaated lausa nõuavad silmitsemist.

Ilu toas ja õues

Nende aknavaadete kõrval on Liivia Metsa kodus teisigi vaateid. Need on tema enda pildid seintel, mis on inspireeritud elust endast ja neist paikadest, kus Liivia Mets on elanud või käinud.

Geograafi ja hüdroloogina töötas ta kakskümmend viis aastat koos oma mehe Lauri Metsaga Endla soostiku servas Tooma sookatsejaamas. Tema mees oli see, kes sinna rappa esimesed laudteed rajas. Ja seda Tooma katsejaama on naine samuti maalinud mitmele pildile.

Liivia Mets ei oska öelda, miks ta omal ajal asus geograafiat õppima. Kas teda võisid mõjutada lapsepõlves loetud maadeuurija David Living­stone’i raamatud või miski muu – ei tea.

See põhjus aga, miks ta pärast ülikooli lõpetamist Tartu kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppekursustel käima hakkas ning seal kaheksa aastat õppis, peab olema veres.

Metsa sõnul on tema sugulaste keskel pühapäevamaalijaid teisigi ning mõnel neist on olnud väga hea käsi. Ta kaksikõde Luule Veering, kes Tallinnas elab ja samuti geograafiks õppis, hakkas pärast kõrgkooli lõpetamist huvi tundma kirjakunstikursuste ja kalligraafia vastu. Seegi ju kunst.

Oma kaksikõega on Liivia Mets senimaani väga lähedane, nad helistavad teineteisele iga päev, ja kui üks kurdab, et ta vasak külg valutab, siis teine kinnitab, et temal valutab ka just vasak külg.

Ema pilt

Liivia Metsa pilte saab praegu näha Veski tänaval asuvas Eesti Maaülikoolile kuuluvas Baeri majas. Seal on valik ta viimase viiekümne aasta töödest – loodusvaated, natüürmordid ning lähedaste inimeste portreed.

«Portreid on nii huvitav teha. Sa pead seda millimeetri pealt jälgima, muidu sarnasust ei saavuta,» räägib naine, seisatades oma kodus ema portree ees, mis näitusele kahjuks ei mahtunud. See on suur ilus pilt, millelt vaatab vastu üks Liivia Metsa endaga väga sarnane naine, kes koob sokki. Sokikand on loodud, kuduja pilk on näppudel ja need näpud näivad väga nobedasti liikuvat.

«Ema on siin pildil paar aastat isegi noorem, kui mina praegu olen,» ütleb Liivia Mets, kes saab tänavu 83.

Liivia Metsal on kaks poega ja neli lapselast. Abikaasa Lauri Metsa on ta paraku mitme aasta eest matnud. Mitte midagi tähtsamat kui lähedased inimesed Liivia Metsa meelest elus üldse ei olegi.

Naine tunnistab, et viimasel ajal ei ole ta uusi pilte teinud, sest üks silm veab alt, ei näita õigesti. Aga kui ta silma korda saab, siis tahab ta maalida sedasama maja metsa sees, kus ta praegu koos oma poja Mati Metsaga elab.

«Vahel ma mõtlen, et olen ebanormaalne, ma ei tunne üldse, et ma vana olen,» lausub Liivia Mets. «Aga mõned inimesed elavad saja-aastaseks ... Ja nendega võrreldes olengi ma üpris noor inimene,» lisab ta tasakesi naeru pugistades.


Arvamus

Vaike Hang
Näituse idee toetaja


Liivia Mets on ise Baeri maja varasemaid näitusi ikka vaatamas käinud. Talle meeldib see maja. Ja et mina teda tunnen ning tean, et ta maalib, siis juhtuski nii, et kui ükskord need saaliseinad siin tühjad olid, hakkas see idee mul edenema.

Liivia Mets oli näitusemõttega kohe nõus, ta on üldse üks hästi rõõmsameelne ja haruldaselt hea iseloomuga inimene mu meelest.

Minu käes on selle näituse külalisteraamat, kus väga paljud inimesed on juba sissekandeid teinud, tema annet tunnustanud ning näituselt saadud elamust kiitnud.

Kiidetakse ta Rootsis maalitud maastikuvaateid, üht kevadepilti, tema mehe Lauri Metsa portreed ning lapselaste portreesid. Neid imetlejaid ja värvitoonide kiitjaid on siin hulgi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles