Ülikooli riigiteaduste instituudi õppejõud Rein Toomla prognoosib, et kui kohalikel valimistel tuleb Tartus välja Tõnis Lukase eestveetav valimisliit, võib see Tartu võimupildi märgatavalt kirevamaks muuta.
Rein Toomla: skandaalid kohalikku valijat nii väga ei huvita
24. jaanuar 2013, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas politoloogile tundub, kas kohalikeks valimisteks 20. oktoobril ettevalmistused juba käivad?
Mingid õhkõrnad märgid on olemas, kui räägime Tartu linnast, aga need on ka tõesti veel õhkõrnad. Näiteks üle-eelmisel nädalal kohalikus lehes ilmunud mahukas intervjuus linnapea Urmas Kruusega küsiti otse, kas ta tahaks jätkata linnapeana või ei tahaks. Sellised märgid on olemas.
Kui rääkida üleriigilisest tasandist, siis on loomulik, et erakonnad valimistele välja tulevad. Juba hakkavad ka esimesed valimisliidud märku andma, et nemadki tahavad osaleda.
Eile tuli teade, et moodustatakse koalitsioon Vaba Isamaalise Kodaniku, Demokraatide Ühenduse ja roheliste vahel ning et nad tahavad valimistel kandideerida Tallinnas, Tartus ja ehk veel kusagil. See on selge märk valimiste lähenemisest, kui ka mitteerakonnad tulevad avalikkuse ette.
Päris valimiste masinavärk läheb käima muidugi tükk maad hiljem. Need, kes tahavad valimistel osaleda, peavad valmis kirjutama mingisugused tekstid, see kõik aga võtab aega. Need võivad valmis saada alles kevadeks, nii et põhirõhk jääb ikka sügise peale.
Üks esimesi kuupäevi valimisteks valmistumisel on 1. august – sellest päevast alates saab registreerida valimisliite ja algab kandidaatide registreerimine. Mis seisus on ettevalmistused praegu, jaanuaris? Mida parteid praegu teevad?
Nad püüavad leida võimalikult väärikaid kandidaate ja sõnastada oma seisukohti, mille abil valijaskonda veenda. See on pikaajaline protsess, ühelt poolt tekstide koostamine ja teiselt poolt inimeste leidmine. Kas kandidaadid on näiteks ainult erakondade inimesed või leiaks neid ka kusagilt mujalt.
Võimalikel valimisliitudel on see töö isegi keerulisem. Nemad peavadki otsima laiahaardelisemalt ja samas ka kergelt vältima erakondlasi.
Erakonnad vaatavad ringi oma liikmete hulgas, kuid valimisliidud hakkavad peale nullist ...
On muidugi ka valimisliitusid, kes on olnud väga püsivad. Tõsi, neid ei ole palju ja need on väiksemates kohtades. Selliseid on, kuid enamasti peavad valimisliidud tõesti alustama nullist.
Eelmistel kohalikel valimistel oli Pärnus väga edukas valimisliit Toomas Kivimägi eestvedamisel. Kas Tartus oleks mõnel valimisliidul lööki? Kas valimisliit Vaba Isamaaline Kodanik, kui see välja tuleb, oleks Tartus sama edukas?
Paistab küll, et see liit tuleb. Isegi kui valimisliit Vaba Isamaaline Kodanik tuleks Tartus välja üksi, aga seda enam koos rohelistega, võivad nad kaarte segada küll. Sellepärast, et Tõnis Lukas on Tartus tagasi.
Mina ei usu, et Lukas on nüüd poliitikast täiesti loobunud. On ju tema Vaba Isamaalise Kodaniku üks loojatest ja oleks erakordselt imelik, kui ta just kohalikel valimistel selle nimekirjas ei kandideeriks. Ja Lukas kogub Tartus ilmselt väga palju hääli. Ta on üksi suuteline koguma nii palju hääli, et see nimekiri oleks kasvõi minimaalsel hulgal volikogus esindatud.
Kas Edgar Savisaare värske raamat on juba kohalike valimiste kampaania?
Seda raamatut võib ju kampaania hulka liigitada, aga on iseasi, kui suur osakaal sel on. Tallinnas on tasuta ühistransport ehk suurema tähendusega. Ma hästi ei usu, et septembris hakatakse Savisaare raamatut kõikvõimalikel kampaaniaüritustel tasuta jagama. Kui aga Savisaar ilmutab selleks ajaks teise köite, siis ei ole mingit kahtlust – loomulikult on see seotud valimiskampaaniaga.
Suures poliitikas käib päris kõva tegutsemine. Ühtede parteide reiting paraneb, teistel halveneb, Reformierakond elab justkui skandaalist skandaali. Riigikogu valimisteni on aga veel aega. Esimese ametliku hinnangu viimaste aegade suurele poliitikale saavad valijad aga anda just sügisestel kohalikel valimistel. Kuivõrd mõjutab kohalikke valimisi kõik see, mis suures poliitikas praegu toimub?
Mõjutab kindlasti, aga alati tuleb arvestada, et kohalike valimisteni on veel üheksa kuud. Kui valimised oleksid järgmisel nädalal või oleksid need toimunud eelmise aasta lõpul, siis oleks Reformierakonna ümber keerlev väga võimsalt valimistulemusi mõjutanud.
Et aga aega on veel palju ja Reformierakond hakkab vaikselt toibuma – eks nad võta midagi ette ka oma maine päästmiseks –, ei pruugi need skandaalid oktoobris 2013 enam olla nii väga olulised. Kellelgi on need kindlasti meeles, oponentidel niikuinii ja oponendid ei väsi seda trumpi ka välja käimast. Mõjutavad ikka, aga mitte väga palju.
Te olete teinud ka kohalikel valimistel neid uksesuuküsitlusi. Mille järgi kohalikel valimistel valik üldse tehakse? Kui palju mõjutab suur poliitika ja kui palju nii-öelda linnatänavate olukord?
Küsitlustele tuginedes võib öelda, et skandaalid valijaid väga ei huvita. Eriti need, mis on juhtunud erakondade tasemel. Üle-eelmiste valimiste eel tuli terve hulk kummalisi skandaale, millest kõige tuntum oli K-kohuke, aga ka teistel erakondadel oli samasuguseid skandaalikesi.
Tookordsel uksesuuküsitlusel inimesed küll eriti ei öelnud, et see neid mõjutanud oleks. Minu mäletamist mööda märkis Tartus vaid kümmekond protsenti valijatest, et neid need skandaalid mõnevõrra kallutasid. Aga nüüd jätaks linnatänavad kõrvale ja tuleks hoopis isikute juurde ...
Tahtsingi seda küsida. Kuivõrd otsustavad valijad erakondade või isikute kasuks?
Seda oleme märganud ka muudel küsitlustel, et kohalikel valimistel on kandidaadi isik tunduvalt tähtsam kui programm.
Üleriigilistel valimistel on tekst, programm või erakondade kuvand palju tähtsam, mille järgi hääletada.
Mida väiksem koht, seda olulisem on isik.
Suurlinnades, Tallinnas ja loodetavasti ka Tartus – selles mõttes, et Tartugi on suurlinn –, on isiku roll mõnevõrra ehk väiksem, seetõttu sarnanevad kohalikud valimised Tallinnas ja Tartus rohkem riigikogu valimistega.
Kui aga tulla ikka nende tänavate juurde, siis ühes küsitluses avastasime, et väga palju sõltub sellest, kus inimene elab. Mis probleemid on kusagil olulised ning mida linnavõim võib nendega ette võtta. Siis võiksid erakonnad, kui nad tahavad valimisi võita, seda sealkandis ka lubada.
Annelinnas ja sellega sarnanevates kohtades, näiteks Ränilinnas, on kõige olulisemad asumisisesed teed. Eramurajoonides, Tähtveres või Tammelinnas, on jälle olulisemad pargid ja üldse haljastus.
Neile, kes elavad kesklinnas või suuremate tänavate ääres, oli tähtis hoopis liiklus: kas autoga pääseb sisse või ei. Eri linnaosade elanike huvid on pisut erinevad. Need ei erine näiteks suhtumises tervishoidu või haridusse, küll aga selles, mida konkreetses asumis on väärtustatud.
Kui ikka erakond või valimisliit lubab Annelinnas siseteed korda teha, siis on hääled garanteeritud ...
Ilmselt rohkem, kui ilma seda deklareerimata. Milles on väike probleem. Erakondade ja valimisliitude elu teeb keerulisemaks see, et Tartu on üks valimisringkond. Seetõttu pead oma veenmise sõnastama nii, et see meeldiks nii Annelinnas kui ka Tähtveres. Oli aeg, kus linn oli jaotatud mitmeks valimisringkonnaks, siis sai rääkida erinevat juttu. Üks ringkond tekitab paratamatult rohkem lubaduste ebamäärasust, laialivalguvust.
Kumb variant oleks valija poolt vaadates parem?
Linlase poolt vaadates oleks mitu valimisringkonda parem. Siis on konkreetsust rohkem. Lubadusi tuleb ju hakata täitma. Kui lubadused on sõnastatud väga konkreetselt, on tunduvalt lihtsam täitmist kontrollida. Kui aga ebamäärasemalt, tervet linna silmas pidades, saab alati näidata, et näete, mingisuguse väikese osa oleme ikkagi ära teinud.
Linlaste seisukohalt võiks ringkondi olla natuke enam, kolm kuni viis näiteks. Erakonnad võivad sellesse suhtuda aga väga umbusklikult, sest see võib muuta päris tuntavalt jõudude vahekorda linnas.
Viimastel kohalikel valimistel tehtud uksesuuküsitlus näitas, et natuke üle poole valijatest on püsivalijad (56%), natuke alla poole viimase hetke otsustajad (43%). Teie küsimusele «Millal otsustasite anda hääle just sellele erakonnale?» vastas 42% kuu aega enne, 14% kuu aega tagasi – nemad ongi siis püsivalijad –, 17% viimasel nädalal ja 26% eile õhtul, täna hommikul. Kuidas neid protsente kommenteerida?
Kui võrrelda terve Eesti küsitlusega, siis seal on viimasel hetkel otsustajate näitaja natuke väiksem, riigikogu valimistel alla 15 protsendi. Riigikogu valijad teevad otsuse natuke varem.
Põhjuseks võib olla ilmselt see, et ei tunta kandidaate piisavalt, ei tunta erakondade seisukohti, mida nad linnas ikka tegema hakkavad.
Riigikogu valimistel tuleb reklaami igalt poolt ning igaühel on võimalus kujundada oma arvamine. Kohalike valimiste reklaam näeb välja natuke teistmoodi. Telereklaami ei ole – Tallinnas ilmselt on –, ka raadioreklaam on piiratud. See eeldaks kohalikku raadiot, mida Tartus enam õieti ei ole. Kus seda reklaami siis ikka tuleb, ongi trükimeedia ehk seesama Tartu Postimees. Seepärast siis viimasel hetkel otsustamine.
Teisalt tähendab see, et viimase hetke debatid on väga olulised. See pole küll kuigi hea võrdlus, kuid riigikogu valimistel mõjutab viimasel hetkel otsustajaid peaministrikandidaatide viimane debatt. Kui teha viimasel hetkel linnapeakandidaatide debatt ... Jälle, televisiooni ju pole. Aga kui seda suudetaks teha piisava hulga avalikkuse ees, oleks see oluline.
Poliitilistele jõududele võiks olla selline sõnum: hiliseid otsustajaid on päris palju ning viimased 24 tundi on väga tähtsad. Ei tohiks arvata, et nüüd oleme kõik teinud ja võib rahulikult jalad sohva peale tõsta. Kohalikel valimistel on viimased 24 tundi väga tähtsad.
Mida aga linnakodanik Rein Toomla kohalikelt valimistelt ootab?
Mina jälgin neid nagunii suure huviga. See on nüüd natuke filosoofilisem küsimus ... õieti siiski väga praktiline küsimus. Millal linnavõim hakkab valitsema?
Tartus on hulk näiteid, kus linnavõim ei valitse. Kus linnavõim tegeleb ideoloogiaga ja parimal juhul teatud reguleerimisega. Nüüd on küsimus, kas linnavõim peaks valitsema.
Tartus on tühje kohti, mida ei ole suudetud täita aastakümneid. Mis seisavad tühjana. Üks on kesklinnas Londoni hotelli vastas olev Karuplats. Teine näiteks Tiigi ja Vaksali tänava nurk, kus kunagi on olnud bussipark ja politsei. Neid kohti on muidugi veel ja veel.
Suured krundid kesklinnas, kuhu peaks midagi rajama. Miks seda ei tehta? Linnavalitsus näib lähtuvat eraomandi ideoloogiast, mis ütleb, et kui eraomanik tahab lasta selle asja raisku minna, on see tema õigus. Ma ei arva, et linnavalitsus peaks hakkama natsionaliseerima, aga mingisugune survestamine peaks kõne alla tulema.
See võiks olla sellise linnakodaniku seisukoht, kes vaatleb linna väga pragmaatiliselt. Kel pole oluline, kas linnas on võimul sotsid, konservatiivid, rahvuslased, liberaalid või jumal teab kes. Linna tasemel pole see nii oluline kui riigi tasandil seadusloomes.
Linn peab tegelema väga konkreetsete asjadega ning linn peab ka näima korras olevat.