Selle artikli trükkimise hetkel pole veel teada, kas transporditöötajate suured palgaläbirääkimised jõuavad õnneliku kompromissini või algab täna õhtul Eesti ajaloo seni suurim tähtajatu streik. Oleme teinud omalt poolt kõik, et sõlmida tööandjatega rahumeelsed kokkulepped, aga kui streik algab, siis järelikult polnud meil teist valikut. Ka reisija peab võitma!Esimeste streigipäevade pinge lasub Tartul ja Pärnul. Neljapäevast liituksid maakonnaliinid kõikjal Eestis ja reedest linnadevaheline liiklus. Ametiühing palub juba ette vabandust suurte ebamugavuste pärast, mida streik reisijatele ja muidu linnaelanikele põhjustab. Nii kõneksolev streik kui ka viimase kuu jooksul peetud ülipingelised läbirääkimised tööandjate ja riigi esindajatega peaksid meie hinnangul andma positiivse tulemuse mitte ainult bussijuhtide ja teiste transporditöötajate palgaküsimuses. Esimest korda arutab ühiskond tõsiselt kogu ühistranspordi korralduse üle kõne all on piletihinnad, liinivõrgu moderniseerimine, busside uuendamine ja kõik muu. Esimest korda oleks justkui jõutud arusaamisele, et eesmärgiks pole mitte kokkuhoid iseenesest, vaid tõesti hästi toimiv kvaliteetne ja atraktiivne ühistransport. Ja see ongi bussijuhtide ja reisijate ühishuvi. Kui meie streigiplaanide tulemusena õnnestub otsustajate peadesse need uued väärtused kindlalt sisse istutada, oleme kõik võitnud. Tartut ootavad muutused Tartu linnaisad on enamasti olnud seisukohal, et nende linnas on ühistransport väga hästi korraldatud ja seetõttu bussijuhtidel siin streikimiseks põhjust ei ole. Lõppev aasta tegi sellesse mõttekäiku korrektiivi, kui nii vedaja GoBus kui ka linnavalitsus jäid kehtiva liinilepingu raames hätta juba mullutalvisegi palgatõusu rahastamisega. Selgus, et 2006. aasta jaanuarist jõustunud veoleping ei olegi kummist ning juba 2007. aasta palgatõusud olid omaaegsest kalkulatsioonist välja ununenud. Lihtsalt niisama aga linn firmale raha kinkida ei saa. Sel aastal lapiti bussifirma eelarveaugud õnneks liinimahu vähenemise ja logistika üldise optimeerimisega. Peab võtma mütsi maha praegu valdkonda juhtiva abilinnapea Margus Hansoni ees, kes tegelikult esimest korda pea 17 aasta jooksul tõsiselt liinimuudatustega tegelema hakkas, sest seni olid muudatused olnud ennekõike kosmeetilised. Kuigi iga reformiga harjumine nõuab sõitjalt aega, pole põhjust kahelda abilinnapea heades kavatsustes, et buss käiks just sealt ja nii tihti, kus teda kõige enam tarvis on. Kahjuks ei pruugi aga kehtiv leping GoBusiga tänavusi palgatõuse enam üle elada. Ametiühing prognoosib, et firma kahjum Tartu linnaliinidelt suureneb jõudsalt ning varem või hiljem tuleb minna uue riigihanke teed. Selleks tuleks aga varakult valmistuda, et järgmine leping tuleks parem ja paindlikum ning kestaks seetõttu linnakodanike rõõmuks aastaid. Juba suvel kõlasid linnavolikogus küsimused, et milleks bussijuhtidele sellised palgad. Paraku jõudsid statistilised andmed rahvaasemikeni nn puhastamata kujul ehk teenitud brutopalgad kajastusid koos rohkete ületunnitasudega. Kui aga keskmiselt tehakse Tartu liinivõrgus 2530 protsenti ületunde (keskmiselt 10-11-tunnised tööpäevad), siis normaalsete puhkeaegade korral ei näiks palgatase enam pooltki nii ahvatlev. Õigupoolest ongi bussijuhtide ränk põud Tartus tõsiseim indikaator, et palkade tõstmist tuleb jätkata. Tänase palgaga uut tööjõudu raskele tööle ei leia, kuid liinid vajavad täitmist. Juht ei ole robot Sügisel koos õdede liiduga tehtud pistelised vererõhu mõõtmised näitasid, et Tartu bussijuhtide tervis on pidevast ületööst ja pingetest tingituna kiirelt halvenemas. Tööga liialdav bussijuht ei suuda paraku jääda ka alati viisakaks ja tasakaalukaks kriitilistes liiklusolukordades või reisijatega suheldes. Seepärast oleme seisukohal, et meeste krediidivõime peab olema tagatud normaalarvu töötundidega. Siis on puhanud ja stressivaba bussijuht ka sõitjale sõbraks, abimeheks ja hea tujuga nakatajaks. |
kõik galeriid
