Lisaks on Neeme Lüdimoisil (52) kunsti vastu nii suur aukartus, et ta seda omal ajal õppima minna ei julgenud. Praegu kinnitab ta, et kõige tähtsam on luua seda, mis tuleb hingest.

Vahel vaja kustutada

Ta lisab rahulolevalt, et võrreldes Tallinnaga julgevad Tartus kunstnikud rohkem oma asja teha.

Lüdimois on enda arvates üldse üks rahulolev tüüp – ta on rahul iga hetkega, mis elu talle annab.

«Jumal on mind ikka hoidnud: on ette tulnud hetki, kui pole kopikatki raha, kuid nälga pole ma kunagi tundnud,» selgitab ta.

Praegu elab kunstnik, nagu ta ise ütleb, Tartu parima vaatega korteris. Ta viipab Supilinna serval asuva toakese avarast aknast välja: «Kirik, õlletehas, Herne pood ja suur osa linnast.»

Teinekord istubki ta vanast ülikooli kohvikust pärit toolide peal tunde ja silmitseb aknast avanevat vaadet. Ehk sülitab lakke, nagu ta ise ütleb, ja ootab, millal vaim peale tuleb.

Lüdimoisiga tema tegemistest rääkides saab aga selgeks, et lakke sülitamine on vägagi liialdatud väljend – katusealuse korteri remont võtab oma aja. Seal teeb ta kõik ise, sest enne vabakutseliseks kunstnikuks hakkamist on ta oma kätega ehitanud maju, teinud puusepatööd ja töötanud mööblitehases.

Korterisse rajatud rohekasvalge duširuum passiks igatahes kujundusajakirjadessegi. «Eks ma vist olengi parem puusepp kui maalija,» muigab ta.

Kuigi Lüdimois ise on olemuselt pigem tagasihoidlik, ei ole seda tema sümbolistlikud ja märkiderohked tööd, millel on arvukalt austajaid.

«Ma tahan, et minu pilte austataks, ennast eksponeerin ma võimalikult vähe,» on ta olukorraga rahul.

Alguses ei julgenud ta oma töid avalikkusele näidata. «Sõbrad viisid minu pildid minu teadmata Tartu noorte kunstnike näitusele,» muheleb mees. Ja Lüdimoisi joonistatud karikatuuridki poetas hoopis kunstniku ema tollase Postimehe huumorirubriigi Herilane toimetaja Raimu Hansoni kätte.

Praegu ootab mõni taies seina ääres valmimist aastaid. «Mul peab tekkima tunne, et pilt on valmis. Teinekord pean maalilt isegi midagi kustutama – et sellel valitsev mõtete üleküllus ei meenutaks sea songermaad,» seletab kunstnik.

Samas püüab ta maali luues igasuguse kompositsiooni juba varakult nässu keerata. «Siis saan ma selle hiljem värvide toel jälle korda ajada,» sõnab ta.

Küllap on matemaatika-füüsika eriklassis õppimine ning ülikoolis pooleli jäänud füüsikaõpingud need, mis kunstniku teatud korrapära armastama panevad.

Korraarmastuse kõrval on temas ka paras jagu mässumeelsust. Juba keskkooliõpilasena korraldas ta koos semudega ülikooli kunstiringi näitusele vastunäituse ning 1986. aastal sai kunstiarvustajate sõnul hakkama lausa häbitusega: maalis lihtsa eesti neiu tuharatele kuulsa Leonardo püha armastuse sümboli – Mona Lisa naeratuse.

Suunised suhtlemiseks

«Minult küsitakse tihti, mida ma oma töödega mõtlen. See pole aga kellegi asi! Vaadaku igaüks ise, mida ta seal näeb,» märgib Lüdimois ägedalt.

Tema meelest valetavad ka kõik kunstiraamatute kirjutajad, kui edastavad ühe või teise kunstniku mõtteid. «Need on kirjanike endi enesepeegeldused: nad kirjutavad seda, mida arvavad kunstnikku öelda tahtvat,» nendib mees ja lisab, et iga inimene peab kunstitaiesest leidma oma. Sest kunst on tema arvates väga isiklik asi: «Võõrale külla minnes saab just seinale riputatud taiestest kujundada esmamulje ja saada suuniseid edasiseks suhtlemiseks.»

Mitte üks raas ei salli Lüdimois ka kadedust ja omavahelist ussitamist. «Igaühel on õigus oma elu ära elada,» märgib ta. Ja kuidas, see on enda teha.

Lüdimoisi enda elus on näiteks alkohol mänginud periooditi suurt rolli. Eks ta on ikka kõigi elus olemas, tähendab mees. Kuid purjus olles ei ole ta teinud ühtegi pintslitõmmet. «Ilmselt on just maalimine hoidnud mind lausjoodikuks saamast,» pakub ta.

Pahedest tasub Lüdimoisi sõnul üldse eemale hoida ja kinnitab, et kui ta saaks olla veel korra noor ja valida, kas teha esimene suits või mitte, siis ta pigem ei teeks.

See jutt mõjub usutavalt, sest pahed on mehe elust võtnud oma. «Eks mu 14 aastat kestnud abielu läinud ka jooma nahka,» tunnistab ta.

Aga samas on ta ka veendunud, et kedagi ei saa elu elama õpetada – elu on selleks lihtsalt liiga lühike.

CV

• Sündinud 8. jaanuaril 1955. aastal Tartus.

• Õppis Tartu 10. kaheksaklassilises koolis ning Tartu I keskkoolis. Asus Tartu ülikooli füüsikat õppima, kuid õpingud jäid pooleli.

• Ei ole õppinud üheski kunstikoolis ega sidunud end kunstnikerühmitustega.

• On vedanud palke ja meisterdanud mööblitehases mööblit, ehitanud maju ja teinud puutööd. Alates 1986. aastast tegutseb vabakutselise kunstnikuna.

• On osalenud korduvalt üleriigilistel noortenäitustel ja Tartu kevadnäitustel, on olnud ka hulk isikunäitusi.

> Loe edasi