5. oktoobril sõitsin Jõgevale külastama tuttavat vanakest, aga ta uks oli kinni ja ma juba mõtlesin, et ta on ära surnud. Läksin politseisse ja rääkisin oma kartusest. Seal olid üks naine ja mees – nimesid ma kahjuks ei tea –, kes olid väga heasoovlikud ja tähelepanelikud, nad otsisid sotsiaalosakonnast üles inimese, kes vanainimese juurde läheks.
Mu tuttav oli õnneks elus ja nii ma siis kiirustasin bussi peale, jättes kaasatoodud kosti politseisse, kust see lubati talle ära viia. Olen neile nende lahkuse ja osavõtlikkuse eest väga-väga tänulik.
kõik galeriid
