Perekond on väga tavaline nähtus, lähteks abielu või sugulus. Ometi ei suuda kehtiv seadus seda lihtsat mõistet defineerida ja loetleb vaid perekonnaliikmeid. Sama teed läheb riigikogus arutlusel olev uus seaduseredaktsioon.

Ühis- ja lahusvara

Uut perekonnaseadust lahanud arvamuslugudest ja juhtkirjadest võiks järeldada, et valdavalt käsitletakse seal majandusküsimusi, kusjuures sotsiaalne, väärtuste jms pool on väheoluline.

Tõsi, ainuüksi seletuskirja proportsioonid (ligi 40% mahust pühendatud majandusele) näitavad, mida abielu (või lahutuse) puhul tähtsaks peetakse. Turg on tunginud abielu- ja perekonnasuhetesse.

Lääne ühiskonnateadlaste keelepruugis on abieluturu mõiste täiesti olemas, selle üks tüüpiline segment on missivõistlused. Kuid erinevate tegurite mõjul on abieluturu osa sotsiaalse staatuse mõjutajana vähenenud.

Alles on kaks suhteliselt väikest rühma, kellele majandusküsimused on abielu sõlmimisel täna niisama tähtsad kui aastakümneid tagasi: talunikud ja majanduseliit (rikkad kodanikud). Keskklassi perekonna ühine majandus piirdub kodumajapidamisega. Ja pole midagi teha, naine on ja jääb kodumajapidamises mehest efektiivsemaks.

Kui lähtume keskmise palga proportsioonist Eestis (naise teenistus 7-8 krooni mehe 10 krooni vastu) ning eri sugupoolte panusest kodumajapidamisse (mees päevas tunni ringis, naine üle kolme tunni), siis lõpptulemusena on kahe sugupoole panus pere heaolusse võrdne.

Ostutšekkide kogumise võistlus, mida peaaegu tõsimeeli abieluinimestele oma panuse tõestamiseks välja pakutakse, ei kirjeldaks ammendavalt kodumajapidamise toimimist.

On paradoksaalne, et seadusetegijad püüavad partnerite huvide kaitsmise sildi all tekitada seaduslikus abielus inimestele lahusvara – seadus näeb ette automaatse varalahususe tulevikus soetatava vara suhtes juhul, kui kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest ei deklareerita abieluvararegistris soovi vanamoodi (ühisvara põhimõttel) jätkata.

See asjaolu sunnib ligi 600 000 inimest langetama väga delikaatseid otsuseid. Üks abikaasadest ütleb: jätkame vanamoodi. Ja teine vastab: ei, oleme ju moodsad inimesed, läheme meiegi uuendustega kaasa.

Kas need vastakad hoiakud tekitavad vimma ja ebakindlust, kes seda teab. Kuigi seadus ei käsitle mittejuriidilist abielu, jagatakse ka vabaabielupartneritele lahkelt majanduslikke nõuandeid. Nendele propageeritakse seltsinglaste ühisvara moodustamise põhimõtet!

Iseenesest huvitavad soovitused stiilis igale oma ehk juriidilises mõttes koos elavatele lahusvara ja lahus elavatele ühisvara!

Lahutuslaen appi?

Tüüpjuhtumid, mis ühisvara puhul võivad naised-lapsed puupaljaks teha, on seletuskirjas kenasti nimetatud: mänguvõlad ja viinavead, valed rahapaigutused, äririskid jms. Lahusvara korral saaks võibolla midagi päästa.

Paraku, kui kasiinod on meil muutunud nii kurjaks, et viivad peresid pankrotti, siis tuleks perekonnaseaduse asemel teha muudatusi hoopis hasartmängu korraldusse.

Mängupõrgusse lähevad vahel laste-naiste elatusvahendid, vanemate-vanavanemate vara ning tagatippu kultuurkapitali miljonid. Sama käib Backhose kummardajate jm tegelaste kohta.

Seaduse kaaskirjad selgitavad põhjalikult, et tulevikus hinnatakse kummagi abielupoole lahusvara juurdekasvu ja lahutuse korral maksab «jõukam» «vaesemale» kompensatsiooni. Sellel ilusal konstruktsioonil on oma agad.

Ega täna ostetavatel nugadel-kahvlitel ole kümne aasta pärast suuremat väärtust kui majakraamil, mida praegu kohtunike abiga jagatakse. Neile võidakse küll määrata hind, aga alati ei õnnestu seda vara müüa. Küll on aga paljudel asjadel tarbimisväärtus, neid saab elus kasutada ja nende jagamine on täiesti mõttekas.

Teiseks, kust laenude, liisingute ja järelmaksude najal elavatel inimestel võtta raha kompensatsiooni maksmiseks? Kas riik käivitab õppelaenuga sarnase soodsa lahutuslaenu? Või peab kasutama paarikümneprotsendise aastaintressini küündivat tarbimislaenu?

Mida siis uus seadus ikka taotleb ja mida ühiskonnale annab?

Meil on pikka aega järele proovitud ühisvara institutsioon, mis seob majanduslikult rohkem kui poolt miljonit inimest (2000. aasta rahvaloendusel vastas 570 000 küsitletut, et on juriidilises abielus).

Meil on lahusvara institutsioon: ligi 120 000 vabaabielus olijat ja paarkümmend tuhat abieluvara registrisse tehtud kannet.

Seadusetegijad püüavad piltlikult öeldes seda suhtarvu vastupidiseks muuta. Argumendiks ikka see, et ega ühisvara abielu tugevamaks tee, lahusvara puhul on aga lahutus kiirem ja valutum.

Lõdvemad suhted

Turumajanduse üks põhireegel pidavat olema see, et ühiskonna madalamad subjektid (indiviidid ja perekonnad) teevad valdavalt õigeid valikuid, kõrgemad (sh riik) paradoksaalsel moel rohkem vigu.

> Loe edasi