Ülikooli suurtähtpäev andis Tartule juurde kaks vahvat mälestusmärki. Juba on need tartlaste poolt soojalt vastu võetud, mida näitavad nende kohta levima hakanud rahvapärased nimed Pitsat ja Toru-Jüri. Juba käib nii trükisõnas ja veebis kui ka igapäevases silmast silma suhtlemises vilgas poolt ja vastu arvamuste vahetamine.

Kultuurses maailmas on kombeks raamatuesitlemistel, heliteoste esmaettekannetel, näituste avamisel ja nõnda edasi teose kõrval aukohale seada autor(id).

Mälestusmärkide ja skulptuuride avamisel kutsutakse enne või pärast asjakohaseid ja mõnikord ka asjakohatuid heietusi avamisele kogunenud rahvahulga ette kindlasti mõlemad asjaosalised – skulptor ja arhitekt – ning mõnikord veel ka suure töö teostaja. Hea komme näeb ette autorite käesurumise ja lilleõie või -buketi andmise.

Skytte monumendi avamisel mainiti skulptor Tiiu Kirsipuud ja arhitekt Ain Rööpsonit (kas tõesti vaid kuuldus, et kogemata oli Ainist saanud Ivar?). Kuid nende õnnitlemine käis üsna tagasihoidlikult siis, kui kuninglik tseremoonia oli lõppenud.

Veel matslikumalt näitasid end Tartu linn ja Tartu Ülikool päev hiljem Lotmani mälestusmärgi avamisel. Mõningail andmeil jäi arhitekt Andres Lunge nimi avakõnedes hoopiski mainimata. Skulptor Mati Karmin leidis siiski äramärkimist, ent mitte avalikkuse ees õnnitlemist.