Oktoobrikuugi algab natuke nagu septembrikuu: õpetajat tehakse märkama, teinekord märgatakse tänadagi. Tahaksin omalt poolt ulatada paar sümboolset lilleõit – tagantjärele aastakümnete taha oma õpetajatele.

Küllap oli see minu härmakooli viiendas klassis, kui meile tuli tundi õpetaja Maimu Kiik. Tuli, nägi ja võitis laste huvi ja poolehoiu. Tänutundeks mõistsime selle arvata hiljem, aga see saadab meid läbi elu.

Teine killuke ja teine õpetaja – emakeeleõpetaja Aita Maasik. Huvi kirjanduse vastu suutis ta meis kõigis äratada, kui sa just päris tukunui ei olnud. Kui mängu tuli komadetöö – uh, neid rind- ja põimlauseid! –, eks ta siis soovitanud tüdrukul, kes end tuupimisega eriti ei vaevanud, vähemalt reeglidki ära õppida.

Tagantjärele targana võin pidada end õnneseeneks, et need inimesed olid minu õpetajad. Hea pedagoogi aine hakkab justkui iseenesest külge. Ka huvi ühiskonnas toimuva ja kaunite kunstide vastu, rääkimata siis sellisest pisiasjast nagu tarvilikud teadmised kas või selleks, et ülikooli pääseda.

Ei nad pärssinud inimesehakatiste fantaasiat, ei tunnetanud noore inimese ülitundlik õiglusmeel ei pailapsetamist ega muud ebaõiglust.

Kool ehitab elu

Igas ajas ja kõigis oludes – või kõigi olude kiuste – on ikka olnud koolmeistreid, kes on võlunud, ilusasti harinud, ja ka päästnud noorte inimeste hingi. Oli vabariigi algusaegadel, mil Eesti haridussüsteemi hinnati üheks Euroopa parimaks, oli nõukogude ajalgi. On tänagi.

Ja kõigest kõige vähem on see hingelt ja kutsumuselt õpetaja süü, et praegu on meie haridusaed puha torkivaid okkaid täis.

Majandusedule (loe: rahale) orienteeritud riik on haridussüsteemi mõistnud eikellegimaaks, teinekord küll suuri sõnu pildudes, ent sõnadeks on need jäänudki.

Või siis andnud uisapäisa siit-sealt väetamiseks, sest lubab ju ka vastne eelarvepoliitika 2,5-kordset erinevust õpetajate palkades, mis põrmugi ei tasanda hariduspõllu ebaühtlust, seda meie vahest kõige valusamat probleemi.

Iseseisvusaastatel süvenenud koolist algav kihistumine, mis toob omakorda kaasa õpilaste ja heade õpetajate kaotsimineku, nõuab ükskord ometi tahet tunnistada, et haridus pole päevapoliitika mängukann.

Välja tuleb jõuda juurteni ehk ikka selleni, et laps on ülim väärtus ja peab saama parima võimetekohase hariduse. Sellele ehitatakse üles inimese ja terve riigi elu.

Päris tasuta haridus

Et laste haridustee vanemate rahakotti ei takerduks, tuleb riigieelarvest katta «tasuta hariduse» tegelik sisu. Piisk piisa järel langedes uuristab ka vesi kivisse augu, seepärast julgen üle rääkida, mis on tasuta haridus.

See on tasuta alusharidus ehk koolieelse lasteasutuse viimases rühmas käivate poiste-tüdrukute kõigi kulude katmine. See on tasuta koolitransport ja koolilõuna esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni välja. See on tasuta töövihikud, kunstiõppetarbed ja vähemalt kooli baasil pakutav tasuta huviharidus.

Kõik need näivad elementaarsed asjad, ent praegu on riik veeretanud mitmed-setmed kulutused lapsevanemate kaela.

Probleemil on teine ja mitte vähem valus külg veel, ja see on väärikuse küsimus, sest enesehinnang kujuneb välja just koolipõlves. Külasandina üles kasvanud inimene jääb põdema kogu eluks.

Ja kellele on vaja veel asi puust ette teha: mingu ja õppigu Soomelt, sest sealset haridust peetakse maailma parimaks.

Ikka sellepärast, et see on ühtlase tasemega ja võrdsed võimalused on tagatud kõigile, kus tahes maanurgas keegi ka ei elaks.

Rahvusriigi eeldus

Veel kord omaenese koolipõlve kiigates tuleb tunnistada, et meie ajal oli see erand, kui mõni poiss põhikooli pooleli jättis. Solgutati neid poisse mis solgutati ja veeti sageli lihtsalt vormitäiteks ühest klassist teise, aga paljudel tuli lõpuks mõistus pähe kah.

Kipun arvama, et ükski noor ei kasva suureks ilma kriisideta, ilma trotsliku suhtumiseta, et mida halvem, seda parem. Nüüd on meil demokraatiat nõnda palju, et poisse, aga sekka ka tüdrukuid, pudeneb muudkui koolist välja. Kaovad teised kui vits vette, ja pole kellegi asi.

Rääkimisest tuleb jõuda vähemalt nii kaugele, et looksime algkooli lõpetanutele rühmad kutsekoolide juurde, kus saab omandada kutsekallakuga põhihariduse.

Ja koolitee teisest otsast: oleks ju tuline kahju, kui säherduse haridusega (või ka keskharidusega) peaks piirduma lahtise peaga noor – lihtsalt sellepärast, et hakata võimalikult vara leiba teenima.

Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid õigeks, et 60 protsendile keskkooli lõpetanutest peab riik esitama koolitustellimuse ehk võimaldama neile tasuta kõrghariduse.

Meie tavade kohaselt lükkavad võimuerakonnad esialgu iga hea kava tagasi, mõne aja pärast aga ärandavad neist atraktiivsemad. Ent autoriõigusi taga ajamata – tegelikult on haridusaed nõnda sööti jäänud, et ühe koalitsiooni valitsemisajaga seda korda teha enam ei jõua.

Haridus on meie rahvusriigi püsimise eeldus ja seega parteideülene valdkond. Kui sellest on suudetud aru saada, tuleb asuda kavakindlalt aeda harima.