See on nüüd küll imelik jutt. Mul on olnud ei teagi enam mitu täitsa tavalist kassi ja neid väänikuid ma juba tunnen: puhtad on need loomad tõesti, aga katsu sa vaid neid vette pista. Oi, ma sain selle eest nende käest, nii et tolmas.

«Pesemine minu kassidele meeldib, vannitan neid kolme-nelja kuu tagant,» kinnitab aga tõukasside näitusele kolm pika ja kähara karvaga ameerika curli tõugu tegelast toonud Eesti Kassikasvatajate Liidu Felix Tartu klubi Vesta tõukomisjoni ja showkomisjoni juhataja Natalja Zaržitskaja. Aga lokirullid? «Muidugi magavad kassid enne näitust rullidega,» vastab ta naerdes.

Laste spordikooli saalis on välja jagatud 34 näitusekohta, igas vanuses tõukasse on kokku ligi poolsada. Lilla maskiga ehk hallikaspruuni triibulise näoga noore siiami puuri ees peatudes räägib Natalja Zaržitskaja, et maailma umbes poolesajast kassitõust on Eestis esindatud ligi 30.

Kass on kuningas

«Tipsil on nii ilus kampsun,» tuleb mulle meelde väiksema poja ütlus vanaema kassi kohta, kui seisatan punase pehme riidega polsterdatud puuri ees. Seal on end mõnusalt kerra tõmmanud scottish foldi tõugu tegelane, kelle kasukal on enam-vähem samasugune muster nagu minu ühel kampsunil.

Ilusa kampsuniga Betty on alles viiekuune laps ja ta on oma perenaise Svetlana Taruto esimene kass. Puurist välja võetud Betty otsustab teha seda, mis talle meeldib – perenaise süles fotograafile poseerimise asemel proovib ta putku panna.

«Seda on kohe näha, et esimene kass,» muheleb Natalja Zaržitskaja. «Vaadake, kui ära hellitatud ta on. Kass valitseb perenaist, mitte perenaine kassi.»

See pole mõeldud etteheitena: koerale on peremees kuningas, aga kass peab ennast peres kuningaks, lisab ta. Arvan, et kassid on lihtsalt rohkem elukogenud kui koerad – nad muretsevad rohkem oma huvide pärast ega ole nii pimedalt pühendunud oma sõpradele.

Tõu järgi üsna rahuliku loomuga šotlane Betty rahuneb. Kuulen perenaiselt, et Betty piima ei joo, söögiks kõlbab talle vaid spetsiaalne toit ning magamiseks perenaise ja peremehe voodi jaluts.

Provotseerin: tõukass maksab mitu tuhat krooni, ta pidamine pole vist ka kuigi odav... «Teate, tema pidamine võib maksta ükskõik kui palju, ma ei loe seda raha,» vastab Svetlana Taruto. «Ma lihtsalt nii väga armastan oma kassi.» Tõe huvides tuleb ära märkida, et kass armastab oma peremeest Andrei Lebedevi rohkem kui perenaist.

Elu juba on kord selline.

No mis sa vahid, pole enne kassi näinud või – põrnitseb mind oma mereroheliste silmadega vene sinist tõugu iludus. Tal on põhjust ülbe olla: sellest tõust kasse on Eestis näpuotsatäis, vaid paarkümmend.

Mis su nimi on, krassaavitsa? «Maša, sest ta on ju venelane, ema elab tänaseni Moskvas,» vastab perenaine Helen Tralla.

Selles kassis on temperamenti kõvasti: kui perenaine ta sülle võtab ja kui fotograaf ei näe, äsab Maša käpaga naaberpuuril põõnava kodukassi poole ning ähvardab teda tiigri moodi hambaid paljastades ja hirmsasti susisedes.

Asi pole kodukassis, lihtsalt loomus on Mašal selline. «Minu Sofii ja Maša ei saa üldse omavahel läbi, kokku saades muudkui urisevad teineteise peale,» räägib naerdes Helen Tralla õde Hilje Laiv. Tal on kodus vene sinisega üsna sarnane korat-tõugu kass.

Näituse ainus kodukass, pikk ja kaalukas karvane Laigu muudkui põõnab keset melu täies pikkuses puuri peal. Puuris konutab kodus jõuga kassiluukidest läbimurdev briti lühikarvaline Kuningas Artur.

«Laigu ema Kitit ei saanud me õuest kätte, muidu oleksime tema ka näitusele toonud,» ütleb kasside peremees, 13-aastane Jaanus Jagomägi.

Väike loomaaed

«Ja küüliku unustasime maha,» lisab ta väikevend Vootele Jagomägi. Tohohh, palju neid loomi siis ühte kodusse mahub? «Meil on küülik, rott ja tšintšilja, nad kõik elavad ühes puuris,» vastab väiksem poiss. «Kalad on ka.»

Seegi pole kõik: veel on saksa lambakoer Berli ja Kuninganna Gwynever, briti lühikarvaline kass, kelle Jaanus Jagomägi võitis läinud aastal tõukasside näitusel loteriiga.

Gwynever jäi tänavu koju tervislikel põhjustel. Tal on midagi hammastega lahti, hiljuti tõmbas loomaarst tal mitu hammast välja, räägivad poisid.

Kes selle loomaaia eest hoolitseb? «Volts toidab tavaliselt puurirahvast ja koera, mina hoolitsen kasside eest,» vastab Jaanus Jagomägi.

Ma arvan, et poistele oleks hädasti ka lehma vaja. Nad jäävad selle üle tõsiselt mõtlema.

Hiirtega toimetulijad

Kümne auhinnarosetiga puuris poseerib briti lühikarvaline, kolmeaastane Nona Smaragd. Tema kõrval sulatab vaatajate südameid kolmekuune siiam Basilic Bella Barus.

Siis tulevad abessiinlane Bastet Feim, exotic-tõust kuuekilone Mart Gerbera ehk Martõša, ainus Eestis elav nevskaja maskaradnaja tõust Nevskaja Legenda Daša, peene nimega pärslane Oh, ma olen müügiks toodud pärsia kassi poegade puuri juures täitsa murdumas.

Meelekindluse säilitamiseks küsin, kas tõukassid hiiri ka püüavad. «Ma elan korteris, mul hiiri pole,» vastab Natalja Zaržitskaja. «Aga mu tuttavad majaomanikud kinnitavad, et tõukassid tulevad hiirega toime küll.»

Lahkume näituselt siiski ostuta: mul on kassikarvade suhtes allergia, fotograafil on koer. Kuid näitusel käinud üle 800 külastaja hulgas on neli inimest, kel kassirahvas südame murdis ja nad viisid koju kassipoja.

Väga uhke tõukasside paraad seisab ees novembris Tallinnas: kahepäevasele rahvusvahelisele kassinäitusele sõidab kohale üle 300 nurrmootori.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2