Bussidraama katkise jalgrattaga

Ühel septembrikuu pühapäeva pärastlõunal astusin Kaare peatuses Annelinna poole sõitvasse 3. liini bussi. Buss oli seisnud peatuses pisut kauem tavalisest, kui üle bussi kõmises vali hääl: «Maha! Jalgrattaga kohe bussist maha!» Kõmistas bussijuht, nimeviida järgi I. Sidorov.

Selgus, et bussi oli sisenenud noormees jalgrattaga. Ennetavalt väidan, et ta sälkis pileti, oli viisakas, rahulik, kaine. Bussis oli vähe sõitjaid.

Noormees: «Mu rattakumm on tühi, aga vaja on minna Annelinna. Miks ma pean maha minema?»

Bussijuht: «Sest mina ütlen nii!»

Noormees jäi bussi. I. Sidorov hõikas raadio teel dispetšerile, et üks on rattaga bussis ja maha ei lähe. Dispetšer küsis, kas on purjus, kas on konflikt. Ei ole.

Üks sõitjaist kaotas kannatuse, valis mobiilil numbri 7362 767 ja küsis, kas on eeskirja, mis keelab jalgratta bussi toomise. Sai eitava vastuse.

Oodanud mõnda aega, kutsus juht välja Falcki turvamehed. Kulus veel 10 minutit.

Sõitjad, ajaviitmisest juba vihased, väitsid neile, et dispetšer eitas jalgratta bussi toomist keelava eeskirja olemasolu.

Nüüd helistasid Falcki mehed dispetšerile, kelle vastust bussisolijad ei kuulnud, kuid turvajad teatasid, et ratta bussi toomist keelab Connexi sisekorraeeskiri.

Oma päevatoimetustele hilinenud sõitjad arvasid vastu, et sisekorraeeskiri reguleerib asutuse sisemist töökorraldust, nüüd vaidlust põhjustanud keeld peaks olema reisijateveo eeskirjas. Tarka ei leidunud. Turvamehed ähvardasid noormehe jõuga maha tõsta.

Buss oli seisnud 35 minutit. Noormees lahkus turvajate saatel bussist. Meie jätkasime sõitu. Kuniks! Kaubamaja peatuses kõmistas I. Sidorov, et kõik peavad maha astuma, tema edasi ei sõida, ta nüüd graafikust väljas.

Astusimegi. Kulus aega uue bussi ootamiseks ja raha uue pileti ostmiseks.

Asi lahenenuks kiiresti, kui kas või üks osalenud asjameestest oleks viidanud konkreetse eeskirja konkreetsele keelavale punktile. Või olnuks see eeskiri bussis.

Hiljem olen mitu korda sõitnud sama bussijuhiga. Peatusi ta ei teata – vist häbeneb looduse poolt antud häält, kui uskuda firmajuht Ainsood (TPM, 17.09.).

Lubatagu siin küsida veel bussisõidu kohta linnas.

Bussidega sõidab palju haigete jalgadega vanureid – miks ei ole võimalik peatada buss kõnnitee lähedal, et oleks kergem maha ronida?

Sageli ei ole bussidel taga liininumbrit, nii et lähenedes bussile tagantpoolt ei tea, kas kiirustada või mitte. Mida ütleb eeskiri?

Kas pikemat aega peatuses seistes poleks võimalik mootorit seisata? Toss reostab õhku.

Kas ka häda korral ei tohi jalgrattaga bussi tulla?

Kas bussijuhid keeravad pelgalt rooli või teenindavad meid, nagu väidab silt juhi pea kohal.

Kas tohib hakata rääkima bussipileti hinna tõstmisest enne, kui juhid oma tööeeskirju täitma hakkavad?

H. Antson, Tartu

Kellelt ja mida me õpime?

Uuest ETV saatest «Meie» saime õpetliku ja mitmekesise, hulga positiivseid emotsioone esiletoova elamuse. Tekkis tahtmine eriliselt tänada saatejuhti Maire Aunastet selle peenekoelise, hästi ettevalmistatud põimiku eest. Habras, õrn, ülimalt naiselik ja mõõdukalt uudishimulik saatejuht on ETVs erakordne nähtus.

Mõnus oli ekraanil näha ühe kauni maakodu suure Kõva pere tõeliselt kõvu poegi oma laste, abikaasade ja lastelastega. Vaid üks küsimus: kuhu olid kadunud seitsme venna neli õde? Kas nemad olid vähemedukad?

Aga see selleks. Saade oli värske, originaalne ja nauditav. Hästi oli välja peetud nukra alatooniga saateosa hukkunud jalgratturi Lauri Ausi lese, ema ja lastega. Loodetavasti jõudis laste ja ema nukrate silmade kaudu palve paljudeni: ärge minge autorooli, kui olete joonud!

Sedamoodi me kõik olemegi – meie.

Elli Kuum, Tartu

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5