Mida pakuks Läti ajakirjanikele välja meie põllumajandusminister Ester Tuiksoo? Rukkileib, Vana Tallinn ja Tallinna kilud, leiavad Eesti žurnalistid omakeskis. Kuid naabrite juurde minnes pole tarvis otsida meie ja nende sarnasusi. Silmaringi laiendavad hoopis asjad, mis naabritel on, aga meil pole.

Pliit ja puuanumad

Üllatad sa jah eestlast leivaga, mõtlen Riia külje all Babites töötavasse Laci leivatehasesse minnes. Aga üllatun – kae, täiesti kodune pliit siin. Puud praksuvad, pliidi peal võtab vesi plekkämbrites tuure üles.

«Ärge seda pliiti pildistage,» ütleb muidu lahke moega Laci omanik Normunds Skaugis nõudlikult. Hilja, peremees, klõps juba käis.

Täiesti korralik pliit, mis seda häbeneda? Ja 11 aastat töötava Laci pagarid teevad ju leiba otsast lõpuni käsitsi. «Inimesed mõtlevad pliiti nähes, et oleme ajast maha jäänud,» vabandab peremees. Ja lubab, et ettevõtte laienedes pliit kaob. Kahju küll.

Ehk on põhjus hoopis pliiti keelavas eurodirektiivis? «Euronõuetega meil probleeme pole,» vastab Skaugis. «Euroopas lubatakse asju teha teisiti, ka kodusel moel. Seal on peamine töötajate heaolu, näiteks korralik ventilatsioon.»

Kümmet sorti rukkileiba tegev Laci kasutab Euroopa teistmoodi tegemise lubamise otsast lõpuni ära. Leivataigen kerkib neil puust tünnides ja laudadest kokkulöödud suurtes kastides.

«Hea leib vajab häid tingimusi ja õrnu käsi,» ütleb peremees Eesti ajakirjanike arvates euroliitu sobimatute taignaanumate kohta.

Üks õrnade kätega pagar vormib silma järgi öeldes kolmemeetrise varrega leivalabidale kogukat pätsi.

Hops, käib labidas pikkade pilbastega köetavasse 500-kraadisesse ahju.

Minuti pärast võtab teine pagar selle sealt jälle hiiglasliku varrega leivalabidaga välja ja viib pikemaks ajaks küpsema 150-kraadisesse ahju. Nii olevat õige.

Lisaks pagaritele ja kontorirahvale töötab firmas ka leivalabidaid tegev mees. Nädalas tuleb tal kasepuust meisterdada 30 hädavajalikku tööriista.

Läti suurim leivavabrik küpsetab päevas 30 tonni leiba, Laci neli tonni. Leiba müüb Laci kilohinnaga, keskmiselt maksab kilo nende küpsetatut 28–30 krooni. Firma kõige kallim toode on kreeka pähklitega leib, mille kilo maksab 75 krooni. Kõige suurem leib kaalub kümme kilo.

Suurim mure on peremehel see, et üha raskem on firmal keskmiselt 3500 krooni teenivatele poolesajale töötajale lisa leida. «Üha enam häid töötajaid läheb parema palga pärast Lätist ära välismaale tööle,» räägib ta. «Aga me ei saa leivakilo hinda kolm korda tõsta, et neile kolm korda suuremat palka maksta.»

Kartulist elav kant

Eestlased tahtsid ka mitte just ammu tärklisetehast teha, aga ei saanud sest mõttest asja. Lätlastel töötab tärklisetehas juba 1937. aastast, Iklast poole tunni sõidu kaugusel ligi 600 elanikuga Aloja alevi külje all.

Bussiaknast paistab lagunenud suurmajandite lautu ja palju harimata maad. Elu pole Limbaži rajooni maakohtadest siiski kadunud: tee ääres seisavad piimapukid ja mõned lehmad.

Väikestel põldudel põrisevad üksikud vanad Vene traktorid, inimesed võtavad nende taga käsitsi kartulit. «Meie kant elabki kartulist,» ütleb tuhandele Skandinaavia farmerile kuuluva tärklisevabriku Aloja Starkelsen tegevdirektor Andrejs Hansons.

Nende sõnade kinnituseks räägib ta pankrotti läinud Aloja kaubamajast, kuhu kavatsetakse teha kartulimuuseum.

Tänavu on Lätis hea kartulisaak. Tärklisevabrik ostab ümbruskonna põllumeestelt kokku kvoodi järgi lubatud 30 000 tonni kartulit ja saab sellest 6000 tonni tärklist. Sellest 1500 tonni jääb kodumaale, teist sama palju tuleb Eestisse. Siin on suurimad ostjad Rakvere lihakombinaat ning Saaremaa ja Võru lihatööstused.

Septembris, oktoobris ja novembris 75 töötajaga, muul ajal märksa väiksema töötajate hulgaga firmas on keskmine palk 4500 krooni.

Kõik tehases kasutatav kartul on pärit Lätist ja enamasti Aloja ümbrusest, sest firma veo eest ei maksa, räägib tootmisdirektor Martinš Kragis.

Tehasele parimat, 17-protsendilise tärklisesisaldusega kartulit müües teenib Läti maamees 645 krooni tonni eest. Sellest rahast 108 krooni saab ta riigilt toetusena.

Põllumajandusminister Martinš Rose kinnitab, et Läti on valmis põllumeestele eurotoetusi ja kodumaiseid toetusi välja maksma oktoobri lõpus. Eesti viimased uudised lubavad põllumeeste arveldusarveid sama rahaga kosutada jõulu ajal.

Tee või kodus järele

Riia külje all Mucinieki külas oli vene ajal Läti pealinna õhutõrje väeosa. Selle suurusest annavad aimu kõikvõimalike kroonulike majade varemed. Koha kunagist tähtsust meenutab betoonposti otsas Marlexi krabipulgatehase poole vaatav Lenini profiilis nägu.

Õhutõrjujate söökla asemele kerkinud Marlexi tootmishoone on kahe aasta tagune viimane sõna.

Mulle satub teejuhiks tagasihoidlik, väga asjatundlik mees. Hirmkülmas külmkambris näitab ta krabipulkade põhilist toorainet – kenasti pakendatud valge kala kamakaid.

Taignasegamisnõu juures räägib ta krabipulkade retseptist pikemalt, kuid samas tootmissaladusele viidates üldiselt: valgest kalafileest valmistatud surimi, tärklis, munavalge, taimeõli, sool, suhkur, maitse- ja lõhnatugevdajad, toiduvärv, vesi. Tee või kodus järele.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5